Jõuluõhtu
Ainult jõuluõhtul
on tuba nii soe,
veel enne Jõuluvana tulekut,
ema lehti loeb.
Isa hoolikalt
verivorste valvab,
onutütar klaasidesse
morssi kallab.
Lapsed õpivad toas
aule pähe,
kuid selleks aega
on jäänud väga vähe.
Sest kohe jõuabki Jõuluvana
kelleks on naabrionu,
tal kingikoti sees on
kõigile kila-kolu.
Põhjamaadest tip-tip-tip,
tuleb meile päkapikk.
Lõikab lumepilved valla,
taevast valgeid helbeid kallab.
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Hüvastijätt
Kui aeg on käes ja tuleb lahkuda,
siis pisarad soolased voolavad.
Käed hoiavad kinni, kui viimast
et järsku ei lasekski lahti.
Süda hoiab kinni, kui viimast
et meid ei saa ju lahuta.
Ja vihma kallab ja kallab,
et keset suve talv saabuda saaks.
Päikest ei ole oodata veel,
sest põhjatu kurbus on pilvena ees.
Sinu silmad, mind saatma jäid,
kui minuomadel korjasid pisaraid.
Sinu käed minust kinni hoidsid veel,
kui sul kõrva sosistasin helluseid.
Vesi
Ronkmustad pilved me peade kohal,
sähvivad ja lõvi kombel möirgavad.
Palju, palju on seal pisaraid,
mis ootavad, kuniks kukuvad,
oma rahumaale jõuavad.
Aga piisad pilve sees,
otsa ei saa, ei saa, ei saa,
mõõtmatu on vee kogus seal.
See kogu taevalae katab,
ja aina kallab ja kallab,
üleujutab kõik kaldad.
Vesi, igalpool aina vesi,
uuristab oma väikseid augukesi,
ta varsti mind enam ei kanna,
ja põhja poole üle annab.
Appi
Tööleht kukkus aknast alla,
väljas vihma kallab.
Õunga sain vastu pead,
õnneks on mu vanemad head!
Lumemasin
Lumemeasin tööle hakkab vara,
lastele ju lund on vaja teha.
Usinasti töötab terve öö,
hommikuks on tehtud tubli töö.
Lumemasin palka küll ei taha,
lihtsalt kallab kogu lume maha.
Tubli töö eest tasuks on ju see ,
et lastele ta palju, palju rõõmu teeb.
Sügisel lehed on puul,
see on oktobri kuul.
vihma kallab siit ja sealt,
iga tänava nurga pealt.
Päike enam ei paista,
seal taata veel viimast auku kaevas,
Loomad pugenud on sängi.
lapsed enam mänge ei mängi.
Iga kord, kui kallab vihma,
siis tea, et mõtetes ma olen Sinuga.
Sest taevas teab, et Sind näha ihkan
ja ta nutab koos minuga.
Iga kord, kui taevas särab kuu,
siis tea, et igatsen Su naeratust ja Su silmi –
vaikselt Su nime sosistamas suu,
Sind taaskord kohates mõtlen: On see unes või on ilmsi?