Kallistan sind jõuluvana,
et sa ei läheks iial ära.
Iga päev mind rõõmustaks,
kinke tooks ja armastaks.

Suudlen kätt ja suudlen varvast,
kallistan su kaela karvast,
rõõmuga me silmad näevad,
et ka sinul aastad läevad!

Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.

Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.

Taas koduõuele astun,
terve pere jookseb mul vastu.
Tuppa minnes valitseb kord,
kuid isa on siiski morn.
Hetkeks seisatan ma veel,
isa mu poole juba teel.
Kallistan ja ütlen"tere"
sööma hakata võib pere.
Õhtul tuleb külalisi,
üks neist on veel väga pisi.
Magada ta tahab palju,
kuigi kannatab me nalju.
Saladus on veidiks teile,
varsti jõuabki ta meile.
See on koerapoju väike,
südamesse toob ta läike!
Kui sa juhtud viljandisse,
hüppa meie juurde sisse.
Tule ütle meile "tere"
meil on mugav väike pere.

Ema

Ema ta on pai,
pehme nagu sai.
Minule ta kallis,
mina olen pallis.

Kallistan teda mitu tundi,
aga ta ei poe punti.
Kallistan teda üle jõu,
ta annab mulle nõu.