Kuigi pole väike enam
oleks siiski väga kena
näha kallist jõulumeest
kellel valge habe ees.
Teeksin talle mitu kniksu
annaks nina peale nipsu
kingikoti rebiks käest
ja jooksu paneks kõigest väest.

Kuuse all on kingid reas
kõigil lastel salmid peas.
Kõigil lastel rõõmus meel
jõulumees see tuleb veel.


Päkapikud käivad juba
rõõmuhõiskeid täis on tuba.
Sussi sees on mänguasi
või ehk hoopis sõidumasin.
Piparkooke pere teeb
pajas hapukapsas keeb.
Varsti tuleb jõulumees
kellel valga habe ees.


Jõulumees see kinke jagab
pahade lastega ta ainult pragab.
Päkapiku suss on tühi,
sest päkapikud peavad pühi.
Jõuluvana selle eest
jagab kinke koti seest.

Astub tuppa äge mees,
kellel valge habe ees,
lund ta kuuelt maha pühib,
higist otsaestist nühib.

"Kas siin majas lapsi häid?"
Küsib ta, ja ringi käib!
Ema muigab, isa naerab,
lapsed hirmust peitu poevad.

Jõulumees siis kingiga,
lapsi välja meelitab,
Nüüd on kõikil rõõmus meel,
Jõulumees on uuel teel...

Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.

Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.

Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.

Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.

on suusad on reed
kellel puudub luuletus veel
kellele sussi sisse tassitakse
pärast asi maha vassitakse
räägitakse päkapikk
öeldakse et siis jõuluvana
kuid minu kingituse kotis
võiks olla reis 2-le Pangokis.

Kulla kallis jõulutaat,
firma mul kui tühi vaat,
kui Sa mulle kingi tood,
võiks need olla rahavood,
hästi suured laekund tulud,
et saaks katta ära kulud.
Kingi ka üks sekretär,
kellel oleks sire säär.

Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.

Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.

Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.

Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime, varsti sünnib Jõuluime!
Sinu juurde tuuletiivul
lendab saan ja vaiksel viivul
kohale toob lahke taadi, kellel habe põlvist saadik!
Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime - varsti sünnib Jõuluime!

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

kes see tuleb prillid ees
kellel kingid koti sees
tuleb kaugelt kaugelt maalt
kõiki häid otsima
kaasas on ka vitsa kimp
kui on tehtud suurem vemp
võimsad põdrad saani ees
kes see muu kui jõulumees!

tuppa kuusk on veetud
kellele koht poetatud.
mässitud kardatega,küünaldega
et jõulusoovid tugevdada

lootus paremaid jõule
et jõuluvana saabuks meile
igaaasta luhtunud soovid
ehk selle aasta imeks saavad

päkapikud käivad tasa
ehk see on märk mu teele
jõuluvana saabub täna
et saaksin kord teda oma elus näha

minutid tiksuvad ja aeg venib
lootus nullilähedane.
kaminas miskit keerleb,
oh imet sealt välja tuli jõuluvana

Täna vaatan jõulupuud,
käes on armas jõulukuu,
varsti tuleb jõulumees,
kellel kingid koti sees.

Kuuse juures istub väike Laura,
kellel oodata ei tule kaua.
Varsti juba jõuluvana koputab,
ennat lumest puhtaks saputab.
Rõõmust lapsel silmad säravad,
peagi juba jõulusalmid kõlavad.
Nüüd Laura tantsib ümber kuuse-
-isal,emal teinud rõõmu suure.

Valge uinund maa
rahu on kõikjal levimas.
Lumi se katnud on põllud ja teed,
jää on kaanetanud järvede veed.
Õrna valget sätendavat vaipa
kellele küll see jääks märkamata.

Levimas seal õnnis rahu
se igasse me tuppa mahub.
Vaid ava uks ja lase tulla,
et ka meil võiks rahu olla.

Lapsed salme õpivad,
lullasid nad tuubivad.
Kõik nad ootvad jõulumeest,
kellel valge habe ees.

kobin kostub ukse tagant,
aga pesamuna magab.
Vaesti kõik on jalul jälle,
taadil loevad jõulusalme.

Jõuluvana sattus Just'i
memmel vihast juuksed püsti,
sest et tema kallis mees
tuleb välja, sarvi teeb.
Just'i väitel mingi tibi
kellel nimeks on vist Libby
on taadi lõksu püüdnud tema
ning taat on armund, küll on kena.

Memm siis taignarulli võtab
meest ta otsima siis ruttab.
Uudis tigedast memmest nii kiiresti levib
ning lõpuks jõuluvana kõrvugi
läbib.
Ja nõnda siis otsustab jõulutaat kähku
et jõulud varasemaks tuleb tõsta,
juhtub mis juhtub.
Sest selge on see
et kui õhtuni ära olla saab taat
on naine maha rahunenud nii või naa.

Oh sind kallist Jõulumeest....
Kingituste kott me ees,
kuid kuhu sa küll ise jäid,
miks meid jätsid omapäid?
Kellele nüüd öelda salmi,
kellel teha kalli-kalli?
.....
Aga kord kui lumi maas
ja saanisõitu teha saab,
küllap tuled rõõmuga
siis meile kinke jagama!

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.


Karl Ristikivi

paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ratas hakkab veerema
eks ole ilus algus.


metsa tagant üles veab
end punav päikseketas.
kellel on see küllap teab
mis imeloom on ratas.

istud kindlalt sadulas
ja väntad mitmeid tunde.
tuul mis kõrvus tuhiseb
loob lendamise tunde.

paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ring ja ratas teavad peast
kus on ots kus algus.

/Ott Arder/

Heldur, kellel kraad disainis,
ohvri leidis sõber Ainis,
mulgud nahka lasi teha
verd ei pea nüüd Aini keha.

Me ei ole lihtsalt hall ja igav lastemass
Meil on eluterve , teadlik, suitsuvaba klass.

Meil ei ole tarvis teha nurga taga “meest”
Ilma suitsutagi võime seista enda eest

Poiss, kes kõnnib ringi aina suitsurõngad suul
Meie arvates ei ole üldse üli cool

Neiuga, kes lõhnab nagu elav tuhatoos
Pikalt aega veeta keegi meist ei taha koos

Meile meeldib puhas, hästi lõhnav tütarlaps
Kellele saaks vahest anda musi või ka kaks

Emale on suureks õnneks
Tema väike pisilaps,
armastust ja õnne
pakuvad talle tema vanemad.

Laps on väike, süütu olend,
kellel puudub kogemus.
Talle tuleb anda kõike,
sest olete tal olemas

Häid jõule sulle,
Häid jõule mulle
ja igale perele, talle,
et sul ilusad jõulud oleks
ja mitte ühtki haput nägu poleks,
sest siis on jõulud läbi
ja kellelgi ei ole käbi,
sest käbi toob uued ilusad jõulud.
HÄID JÕULE TEILE!

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Pinal laual,pliiatseid palju,
pähe tule ültse nalju,
tean,et üht ma öelda tahan,
ärge olge täna pahad.

Teame kõik,et möödas aasta,
oli head ja oli saasta,
jõuludel kus hea koos olla,
lubas jõuluvana tulla,
toob ta komme präänikuid
kellelegi säärikuid.
Rahulike joule!!!