Kullakallis päkapikk,
mul on sulle palve,
võiksid külastada mind
mitte ainult talvel.
Kevadelgi iga päev
tahaks kommi süüa,
suvel jäätist võiksid
sussi sisse tuua.
Kui sul Jõuluks pole tuju,
ähmane on ingli kuju,
siis sa Jõulusid ei saagi,
mustaks poriks jääb siis maagi.
Jõulud tuleb ise luua,
oma hinge, tuppa tuua.
Üks kord aastas on sul vaja
kõige pimedamal ajal
ühte helget valguslaiku,
kuuselõhna, süldi maiku...
Pimedus siis taganeb,
kevadjälle läheneb.
su aknal on lilled
nad katavad klaasi,
nende õied on jäised
ei vaja nad vaasi
nad puhkevad õide
aastas vaid korra
su soov läheb täide
kui ühe neist murrad.
Kullakallis päkapikk,
mul on sulle palve,
võiksid külastada mind
mitte ainult talvel,
kevadelgi igapäev
tahaks kommi süüa,
suvel jäätist võiksid
sussi sisse tuua!
Talvine valgus toob une,
süütu vaibaga katab kõik teed.
Üle tänava puistunud lume
alles kevadel korjavad veed...
ta tuleb siis, kui ise tahab
embab valgeks kogu maa
kui pilvevahtu pillub maha
puhtad palged sügis saab
kõik kinni tuiskab käidud rajad
jagab rõõmu, pehmust loob
ja tantsib tuulde helbed sajad
lume kauniks muinaslooks
ta läheb siis, kui kevad tahab
sulaveteks hanged sööb
vaid talvemärgiks unub maha
lumememme kuuenööp
Tuli maha lumi
ja karul tuli uni
Lumi on nagu valge vaip
kuna tal on oma paik
Lastele meeldib lumega mängida
aga ise nad palju hänfivad
Lumi tuleb talveks maha
meie kauni ukse taha
Lumi suvel seisab taevas
sest mu isa auku kaevas
Lumi on üks tore asi
kevadeks ta koju kasib
Jõuluvana sõidab pma saaniga
oma suure plaaniga
Päkapikud käivad sussist-sussi
mis siis kui lapsed omadega vussis
Jõulud vahel mustad ole
nii see väga kole
Valged jõulud on parimad
lapsed ennast harivad
Jõulud on suur püha
vahel tuleb ka köha
kevad tuli ilusa ilmaga
suvel ei saanud rannas ringigi vaatata
sügisel siis torm tõusis
talvel siis kõik lumehange mattuda jõudis
Õues sajab valget lund
karuott näeb koopas und.
Päkapikk see kinke kannab
ühe karule neist annab.
Saabub kevad, karu ärkab
kingipakki koopas märkab.
Kingipaki lahti teeb
leiab sellest maitsva mee...
Kimbu valgeid kevadlilli
kingin sulle emake,
ülaseid ja sinililli
toon sul täna, kallike.
Võta tasuks ainult lilli
armastuse, hoole eest.
Muud ei jõua mina sulle
kinkida su vaeva eest.
Kevad
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.
Marie Under
Kevad on uus algus kõigele -
siis algab ka uus armastus.
Lillede seas tärkavad ootused -
lootused täis ilu ja õnne.
Koos esimeste liblikatega
lendab südamesse ka armastus.
juku on kaalumas.
kevad on saabumas.
linnud nüüd käravad,
lilled säravad.
Mida küll teha,
kui kevadel köha?
Maitsen ma rohtusi.
Täidan kohustusi...
Kevade saabumisel ,
olen ,siis kaalumisel.
Kaalun ma tonn
või olen ma konn.
Lõpetan kaebamise
kevade saabumisel.
Täna ära rohi, maad ära kaeva,
argimuredega pead ära vaeva.
Löö jalad seinale, silmad kevade taeva,
ja lihtsalt naudi nii emadepäeva!
Talv sai läbi, kevad tuli,
sulas ära talvelumi-
nüüd lapsed rõõmsalt õue pääl,
juba lumikellukesed sääl.
Puudel linnukesed siristavad,
soojad tuuled aga vilistavad.
Kevadkuud on märts, aprill ja mai,
neile kuudele teen pai.
Kevade värvid.
Nõlvakud ○n sulavad,
ojaveed vulavad,
kevad end kõikjale laotab.
Metsale, aiale,
väljale laiale
lilli ja rohelust jaotab.
Ning kraavi servale,
põõsaste kõrvale
pillab ta kaunilt ja kärmelt
siniseid, punaseid,
kollaseid, kullaseid,
lõbusaid kevadevärve .
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Talvel karud magavad
Unimütsid on vist nad
Kevadel kui sulab lumi
Lõpeb karul talveuni
Talvel metsas ära kisa
Pahaseks saab karuisa
Kuni veel on lumi maas
Tahab rahus norsata
Ära kisa ega karju
Oma suure ema varjus
Tudub väike karupoeg
Sügavamalt kaissu poeb
Lumetekk ja padjaks mätas
Põse alla pandud käpad
Lase mõmmil magada
Uni aitab kasvada
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Kevad on tulnud ja jõudnud siia,
tahab ta lume kõik minema viia,
külm on veel väljas, kuid peagi ta kaob,
sest külmataat näljas ,kevad sooja meil toob.
Pole paremat tunnet, kui kevaderõõm,
nüüd minge te välja ja hingake sõõm
seda kevadist õhku, mis kaasa ta toonud
ja nautigekevadet, mida taevataat loonud!
Aastaajad
1.kevad:
Kevadel on väga ilus
keegi pole enam vilus,
päike paistab rõõmusmeel
ojake voolab teel.
2.suvi:
suvel on nii mõnus soe
heina kuhjas peitu poen,
maasik mari on nii hea
hüppan vette üle pea.
3.sügis:
sügisel on vihm ja tuul
lehed langevad kõik puult,
seeni metsast korjan ma
väga suure korviga.
4.talv:
talv on külm ja jõle
kuid ta pole jäle,
ostan endale uued uisud
mind ei sega külmad tuisud.
tuli mai,
tegi pai.
kus se mai küll siis sai?
tuli talvestjooksujalu
pika talve mai ei talu.
ütlema peab seda ,et
mai tõi malle kevade.
tuli mai,
oli mai.
kus see mai nüüd järsku sai?
kui see peaks sind huvitama-
mai läks maale suvitama.
Kevade Tulekul
Kevad tuleb suure hooga,
veed vulisevad vooga.
Järvejää praguneb,
tükkideks jaguneb.
Lilled juba igal pool,
ja seal kus järvevoool
Kevade saabudes,
plaanide laabudes,
näitab end päikene
mõnele suur ja mõnele väikene.
Kevade esimest heli sa kuuled,
kui surud kõrvad ja huuledki puule.
kevade esimest lõhna sa tunned,
kui vajud kastese rohu sees unne.
Päevad on pikemad,
ööd on soojad,
linnud ja liblikad kirevust loovad.
Tuul kannab sõnumit,
varsti on suvi,
kuhu jäi talv ja miks sulas lumi?
Mõtetes kaugele ära nüüd eksin,
mättale istun ja teen ühe Becksi!
suvi sihtis silma kevadele
ja kõditas päikest lõua alt.
päike muheles jõe sängi tagasi
ning naeris rohu rohetama.
soe suvi tatsasnurmele nurru lööma.