Kena kuldne kringel
on mu jõulusalmis.
Selle tuttav ingel
tegi ahjus valmis.
Veel on hõbepähkleid
minu jõululoos.
Päkapikkudega
korjasin neid koos.

Sära, küünal, säraküünal!
Ära kustu ära, küünal!
Seni, kuni sina vilgud,
rõõmsaks jäävad laste pilgud.
Teatab kuldne küünlavalgus:
ees on jõuluaja algus.

Jõuluvana öötöö

Kuldne kuu on akna taga.
jõuluvana veel ei maga-
ei saa sängi pugeda,
vaja kirju lugeda.

Enne tuttu ta ei lähe,
kui saab laste nimed pähe.
Sellepärast ongi tal
pea ja habe helehall.


Nimed peas,võib meile külla
jõuluvana kindlalt tulla-
hüüab kas või pimesi
meie kõigi nimesid.

Jõulukuu
Aasta pimmemb kuu om jõulukuu,
aasta kõgõ tähtsamb puu om kkuusõpuu,
tä tuvvas mõtsast lossi,tarrõ,liina,
tä all küll süvväs,lauldas,võetas viina.

Tä ossõ pääle pandas karda,kulda
ja ilma küünaldetä toimõ küll es tulda.
Meil jõulupuu tuub hinge rõõmu,rahu,
ei kurbtust,murõt sinnä mahu.

Pia terve kuu nüüd joostas müüdä puute.
Kas tii ka meile kingitusi tuutõ?
Mis om tuu hää ja illos,midä osta,
tuu pääle alati ei mõistaki sa kosta.

Kõik poodi särasse ja sädelesse vasta,
sul rahul raasugi ei olla lasta.
Ja omgi hää: keset valgust,inemiste ruttu
sa nigu loet jõulumuinasjuttu.

Ku lummõ kah viil taivast alla satas
ja kuu naar üleväl ku kuldne ratas,
siss näet,et kuri,illos inemistemaa
viil armsambas sul jõuluaigu saa.

Advendiküünäl panõ akna pääle
ja mõtle elon sullõ antu hääle.
Las edesi lätt nii,kuis piäp ja lätt
uus aasta lehvitäs jo umma salaperäst kätt.
( Müller )

Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.

Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.

Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.

Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.

Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.

Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.

Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.

Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.

Vankritega, saanidega
liigub päkapikukari,
jõulukingiplaanidega-
igaüks kui väle vari.

Vilksab korra akna takka
punav müts või hõlstiäär,
viuh! - Ja kõik on jälle vakka,
nii et uskuma või hakka:
päkapikujutt on väär!

Aga öösel kõlksab äkki
otse toas sul kuldne kell!
Kui sa ärkad, nikki-näkki,
piparkooke, jõulukäkki,
jõulukommegi on äkki
sinu aknalaudadel.

sära küünal, sära küünal
ära kustu ära küünal
seni kuni sina põled,
rõõmsaks jäävad laste pilgud
teatab kuldne küünlavalgus
käes jõuluaja algus

Siis kui väljas öö on pikk
töötab usin päkapikk.
Valmib nuku Annele,
auto pisi Peebule.
Jõuluõhtul täitub kott,
jõuluvanal selge sott:
käes on kõige kaunim püha,
lapsed ootavad kõik juba.
Selged laulud, selged salmid,
ahjus kuldne kringel valmib.
Peagi saabub jõulumees,
aisakellad saani ees.

Säraküünal küünlasäras
ära kustu oma säras.
Seni kuni sina vilgud
jäävad rõõmsaks laste pilgud.
Teatab kuldne küünla valgus,
kääs on jõuluaja algus!

Krõbiseb,krõbiseb saiakene,
pontsakas ja pisikene.
Ilus ja kuldne on ta,
maitsev ja isuäratav ka.
Verivorstid on ilusti pruunid,
suvel mängimiseks on aga kuulid.
Jõulutaat tuleb ja soovib häid pühi ja
head uut aastat!

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski

Sule silmad
Las ma puudutan su kuumi pehmeid huuli
Las ma suudlen su laugusi mis värisevad kui lendutahtva liblika õrnad tiivad...
Luba ma paitan su pead
Tahan tunda su põletavat ihu enda vastas ja teada
See kuulub minuga ühte...
Võtta sul käest
Pigistada kokku peod ja hoida
Hoida sind nii nagu ei iial kedagi varem
Tajuda sinu olemasolu minu kõrval
Tõmmata oma kopsudesse sinu lõhna

Uneleda sinu kaisutuses
Olla sinuga üks mu arm...
See oleks nii hea
Pimedas öös
Kuu kuldne kuma sillerdamas järve klaasistunud veel
Heitmas pikki ja tumedaid varje puud meie ümber
Kaugelt kostuv hundi ulg
Ja lindude erutav sidin...
Sinuga koos mu kallis...
Paljalt ja häbitult
Nii nagu meid loodi
Teineteist maitsmas ja nautimas
Luba mulle mu arm...
Luba...
Sule silmad sel ööl

Sügis mersas jalutab
kaasa kutsub sõpru häid.
Oled sõber vaata ringi
tunne rõõmu minu hinges.
Metsas kurbust tunda saa
energiast vaid pakatad.
Oska tunda metsa sõprust
vaata ringi sügis- naeratust.
Vahval sõbral sarved püsti
hoolib hoiab salamahti.
Saladused peidab metsa ,
mured matab mätta otsa.
Sügisel on kuldne süda
sosistab ja võlu näitab.
Rahutud on ikka hinged ,
nende silmis kurjad tuuled.
Sügistuuled saadan teile
naeratuse kingin hinge.
Palju kauneid aastaringe
hoia ikka enda hinges.

Sügis

Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.

Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.

Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.

Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.

Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.

Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.

Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.

Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.

Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.

Kena kuldne kringel on mu julusalmis,
selle tuttav ingel tegi ahjus valmis,
veel on hõbepähkleid minu jõululoos
päkapikkudega korjasin neid koos

Väljas sajab laia lund,
kätte jõudnud vaikne tund.
Metsas valged kuusepuud,
väljas särab kuldne kuu.

Jõuluehtes kuusepuu,
palju sagimist on jõulukuul.
Päkapikkudel on palju tööd,
pikad päevad ööd.

Lund sajab ikka veel,
nii metsas kui ka teel.
Jõulutaadi saan on valmis,
kinke muudkui peale laadis.

sära küünal sära
Ära kustu ära küünal,
senikaua kui sa vilgud
rõõmsaks jäävad lapse pilgud,
teatab kuldne küünla valgus
käes on jõulupüha algus.

JÕULUVANA ÖÖ TÖÖ
kuldne kuu,on aknataga
jõuluvana veel ei maga
ei saa sängi pugeda vaja
kirju lugeda
enne tuttu ta ei lähe kui saab
laste nimed pähe
selle päras ongi tal pea ja habe
helehall!_!!!

kuldne kuu säragu
kuud ja tähed pärigu,
mil tuleb jõulupärg,
muidu ei te näe jõulupuud säramas,
kinke lugemas ja peitu pugemas!
ruttu, ruttu kingid kuuse all on juba
salmi korda üle ,et sul sassi el lähe

Sära küünal sära küünal
ära kustu ära küünal
seni kuni sina vilgud
rõõmsaks jäävad laste pilgud
teatab kuldne küünla valgus
ees on jõulu aja algus!




tore luuletus

Säraküünal,sära,küünal,
Ära kustu ära,küünal.
Seni kuni sina vilgud,
rõõmsaks jäävad laste pilgud.
Teatab kuldne küünlavalgus,
see on jõulupüha algus.

Kuldne kaseleht

Kui tundetult võib näha üks nägija?
Aastaajad lausa märkamatult vahetuvad,
kuid selle nägijast pole nägijat!

Varjas sügis suve kuue,
rohelusest kuldne sai,
tuulekenegi vilum.

Kuulatan varese kraaksumist,
Sirutan pikalt välja käe,
kuhu lendleb midagi erilist.

Selleks on
õrn,
lummav,
kuninglikult kuldne
kaseleht.