Õhtul sajab vaikset lund,
varsti tuleb unetund.
Siis ma lähen magama,
unenägu nägema.

Ilus unenägu see:
valge, roosa, kollane.
Ja kui üles ärkan ma,
vaatan välja: must on maa.

Väga kurvaks muutub meel,
sest jõulumees on juba teel.
Astub saanist maha ta,
näeb ka tema - must on maa.

Edasi käib teekond jalgsi,
kohale ta jõuab varsti,
sest et kinke jagada
tahab meile ikka ta.

Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.

Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges

Sõidan sinna, kuhu viib tee.
Olgu see Tallinn või Tartu,
mind ei teeks kurvaks ka see,
kui jõuan hoopiski Harkku.

Minu teejuhiks on vaid paar varest.
Küllap nad teavad, kuhu pean minema.
Nad suunavad mööda me Arest.
Tee jätkub. Läinud on pimedaks.

Varesepaar edu soovides kraaksatab.
Keeravad metsa ja läinud nad ongi.
Ei tea, kas mõjub see laastavalt,
kui pidada teejuhiks rongi.

Kaasas püsin, kuid tempo on kiire.
Mul kõrvu kostuvad tunmatud keeled.
Kohati tundub, et teeme vaid tiire,
kuid usaldusväärsed pole hetkel mu meeled.

Ma jätan rongi ning jätkan teed üksi.
Sõidan itta, kuid täiesti sihitult.
Tee ääres naised on lüpsil.
Pole aega aidata. Edasi kihutan.

Peatan mehe, kes vaatab mind kõrvalt.
Ta küsib mult, miks ma küll põgenen.
Vaikin - elu teeb kurvaks.
"Ma kardan", vaikselt pean tõdema.

04.11.2010

mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.

Elas kord üks väike suvi.
Talle meeldis soojus.
Iga kord ta kurvaks muutus,
kui päike loojus.

Väga tihti käis ta rannas,
kus väga liivane on pinnas.
Kuid ta merd ei sallinud,
ega seal sees ujunud.

Kuid jälle kurvaks muutus,
kui suve aeg sai läbi.
Sest, et kahjuks kätte jõudis,
külm ja pime sügis.