Väljas on pime,
justkui oleks sündinud ime.
Kustunud on kõik tuled
ja unustatud mured.
Kõigil tuju on hea
ning lastelgi salmid ammu on peas.
Kuusepuu see sätendab kesk tuba,
jõulutaat sa tule juba.
Ukse taga kobinat
ja igasugu saginat.
Tuleb tuppa jõulumees,
pikk ja valge habe ees.
Jalga puhkab pingil
ning jagab kätte kingid.
Maitsvat kooki proovib,
kõigile rõõmsaid jõule ta soovib!
Aata uus Su juurde tuleb
siis kui kustunud on tuled
mõtteid vaed ja mõlgutad
möödunud Sa meenutad
läinud aastas mis on head
mis on olnud tehtud vead
- seljataha jäänud need
käidud vana aasta teed.
Uuel aastal algad aga
uue innu, õhinaga
uuel aastal käid sa need
seni tundmatud olnd teed
kohtumised, kohtamised
ja ka rasked ohkamised
uuel aastal rõõmud, mured
uued tujud mõtted, teod
Aasta pärast jälle siis
vanaks saand on aland uus
aasta pärast hardud taas,
meenub möödund aja raas
et see aeg saaks kiirelt mööda
kohe alga uue tööga
uued mõtted tee sa teoks
enne kui läeb lõpu peoks!
Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...
Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.