On jõuluõhtu, küünal põleb,
me ootame kõik jõulumeest.
Ta tuleb kinke tooma meile,
läbi saju, lompidest.
Ta tuleb, tuleb? kuulen hõikeid,
tuleb meie jõulutaat.
Ja seal ta ongi, piilun aknast,
on ukse taga kummipaat?
Olen tänulik:
Maksude eest, mida maksan - see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo tagant - see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat - see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et pean lund rookima ja aknaid pesema – Sest tean, et mul on kodu.
Selle eest, et parkimisplats on nõmedalt kaugel - See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest - Sest minu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti - Kuna tean, et kuulen.
Pesuhunniku eest laual - Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest - Kuna tean, et olen tohtinud tööd teha.
Hommikuse äratuskella eest - Kuna tean, et elan.
Ilusaid jõule!
Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.
Metsateel kus kodutare,
kuulen, keegi kopsib -
see vist mõni rähnipere
õhtust toitu otsib.
Ei see pole rähnist lind,
ehk ma eksitasin Sind,
see ju keegi tuttav mees,
kel nii valge habe ees.
Metsateel kus kodutare,
loomad saatmas taati,
tares ootab lastepere,
teda suvest saati.
Taati vastu võtab pere,
kõik nad ütlevad tal tere,
küsivad, kus olid Sa,
miks meid nii harva külastad.
Metsateel kus kodutare,
koju jõudis inimvare,
kes on aina Soomes tööl,
ei ta maga ei ta söö,
sest, et pere kinke nõuab
nii kui isa koju jõuab.
Istun mõtlikult toas ja tulle vaatan
Tulekeeled kiiskavad õhus nagu tantsiks saatan.
Vaikides halge tulle lisan, kuulen lummust kui tulekisa.
Tasa praksuvad halud, üha paisub leek.
Lisan halgusid juurde,tuli suureneb veel.
Kuulen kuljuste kõla,keegi kaugelt on teel.
Pühad saabunud meile
mida ihkad sa veel.
Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?
Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.
Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...
Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.
Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.
Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.
Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.
Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.
Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?
Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.
Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.
Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!
Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.
Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.
Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
Magan vaikselt talve und,
äkki kuulen vaiksed lund.
Hiilin välja sajab lund,
terve ilm saab vaikset und.
Unes näen ma väikest meest,
kelku mäest ta üles viib,
suured kingid kelgu peal.
Mis sa arvad, kes olla võiks?
Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.
Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.
Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.
kuulen , kuidas süda mul põksub,
aina kõvemini ja kõvemini ta tuksub.
ootan vaikides, mis edasi saab,
kas jääb ta seisma nüüd äkki või rahuneb taas.
siis näen teda eemalt ja tunne on hea,
on elus ja terve mu arm, seda siis tean.
siis näeb tema mind, tema näol on rõõm,
ma ammutan elust kõik ja siis veel üks sõõm.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Jõuluõhtu armastus
Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.
Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.
SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.
Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?
Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!
Lumi
Kui õhtul lähen magama,
siis vaatan aknast algul.
Ja mida ma pean nägema?
siis ainult jälgi lumel valgel.
Ma vaatan, kelle jäljed on
ja kohe aru saan,
et needju jõuluvanal on
ja tema ilus saan.
Nüüd kuulen,
kuidas uksekell
järsku hakkas: Dinn, dinn, bell!
Ma tegin ukse lahti,
ja nägin kingipakki!
Ma ei tunne ennast
Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.
Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.
Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.
Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.
Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Veider Saatus
Kummalisel öisel tunnil,
sammun võõrasse kohta,
et silmitsi seista saatusega,
mis mind elutuks nõiub.
Mingil tungival sunnil,
järgnen sinuga kohta,
kus õnn lõppeks vaatusega,
mis mind vangiks nõiub.
Sel ilusal tunnil,
mil kuuled saasta minu kohta,
mis sepitsetud võimsa lootusega,
mind kildudeks raiub.
Hülgad mind raevunud sunnil,
õudsemasse närbunud kohta,
kus silmitsi seisame saatusega,
mis meid mõlemaid elutuks nõiub.
Sel kurval närbunud tunnil,
mil kuulen kaunist luulet su kohta,
mind võluvalt petab saatusega,
mis mind andestamatult hoiab.
Hoiab saatus mind kurjal sunnil,
eemal sinust, saates mind kohta,
kus võitlen võimsa lootusega,
imetleda jälle sind, keda õnn kõrgelt hoiab.
Elutult kurval sunnil,
sammun veidrasse kohta,
kus pesitseb vaid õud tühja saatusega,
mis mind sinust eemal hoiab.
Kairi Kuusemaa
Läbi paksude metsade.
Läbi tiheda vihma. Kuulen su häält, ema.
Kevadise oja suigutav vulin, päiksekiirte malbe sosin –
need on sinu hääl.
Üks pai võib võtta kogu valu.
Üks sõna võib muuta minu elu.
Ka hallipäisena tulen su juurde, panen pea õlale ja sosistan:
" Kallis emme, armastan sind!“
Kevad varsti käes,
lahti avaneb pääs.
Telefonid lahti,
mul pole mahti
Pildistage talve,
sest ma näen seal parve.
Mõned tulevad tagasi,
ning mõned lähevad edasi.
Kuulen laulu parve,
sest enam pole talve.
Kõik on väga rahul,
sest näitusele pandakse pahur.
Sina ja mina.... =)
Mere ääres kõnnin ma,
kui nutma ajad sa.
Alkohol mind naerma ajab,
kuna vihma kohutavalt sajab.
Bussis ma sinuga olla sooviks,
sest maasikaid ma süüa prooviks.
Musi sulle teen,
Kui päikesest ma keen.
Päike paistab, ilm on soe,
kallis mulle põue poeb.
Tuule kohinat ma kuulen,
ja musi teen suule.
Romantika tundub see õhtu,
kui toit läheb kõhtu.
Ilus mul oled sa,
kui vaid äge olen ma... =)
Kuulen hääli oma peas.
Mõtteid vaikselt mõlgutan.
Miski tuleb varas eas,
et, mis sa laps nüüd nõrutad.
Vastan vaikselt, tasakesi.
"Eh, lähme mitmekesi,
sukeldume unistustemaailma.
Ja unustame probleemid