WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

sinu ja minu vahel
on valge härmaallee
ja lumeniidid meil kahel
on langend silmile

minu ja sinu huultel
on valus päikene
kui tunneksin tuld oma kaelal-
su suu on tuline

meie ja valguse vahel
on taevas punane
eksinud suudluste vahel
me langeme lumele...


Hinne: 7.6/10 (12 hinnet )

Roman (26.02.2008)

Piloot

***

Romantiline sinine atmosfäär-
see aimamatu illusioon.
Kõik tundub nii vale ja väär
niipea kui algab sõjatsoon,
mida mõtleb, mida tunneb,
professionaalklassi piloot,
kes talle andeks annab,
et ta surma maapinnale toob?

***

Õhku läbilõikav kohin,
taeva poole kaltsupea vahib -
ta tuleb nagu kõu -
Õhib maja, aia, õu.
Kuuldub nuttu, vandeid, karjeid,
kuid ei mäletata enam langenuid.
On kadunud lennuk, on kadunud piloot,
lennubaasi teda ustav ratsu toob.
Tuleb medal, tuleb toost,
see on osa piloodi tööst.


Hinne: 9.0/10 (6 hinnet )

Jevgeni Matjukov (02.09.2009)

Üks koerake

..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.


Hinne: 6.7/10 (3 hinnet )

katanka (24.09.2009)

Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen
lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed
hommikul ärgates Sa kadunud taas
kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan
Su silmad nukraina näivad vaadates mind
tunnen et kohe laguneb jalgealune pind
Su ilusad käed mis sirutatud mu poole
ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule
ma proovin Sind haarata sirutatud käest
kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb
hommikul ärgates mind painab süütunne
vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle
kusagil alateadvuses mul meenub midagi
et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi
kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd
ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd
ma oodates õhtut vaid viibin siin
et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib
tahan saada selgust mis painab mind
kuid selles abi saan paluda vaid Sind
kui unenäos sa mu juurde ilmud
vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub
noor ingel kes kunagi lendas teie seas
avastas et elu võib ka olla ilus maa peal
inimeste sekka ta elama asus siis
kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis
ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad
teades et loobub asjadest mis koju teda viivad
alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul
kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu
päikese tõusu imetles veel kaua ta
kuigi ka selle pani aeg unustama
kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa
tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata
kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end
karm kuid tõsi se langenud ingli hind
lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna
sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna

Autor: VAIKIVBOB


Hinne: 8.7/10 (17 hinnet )

vaikivBOB (09.10.2009)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 7.8/10 (16 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

..Üks koerake jooksis mõõda teed..
..käpakeste all lirtsumas tänaval lume soolasegused veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistis..
..pisike ninake lõhnu tal haistis..
..hea ei ole tema elu selles ilmas...
..inimestel pigem "pinnuks" on ta silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temal ju olnud oli ka ema..
..ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägemata aga kotti topiti ta siis ..
.. tahtmatult rebiti eemale ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda,kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest ka vähesest ilma jäätud..
.. koerakest,kes kasvanud oli kannatuste kiuste ja oma kohta selles ilmas nüüd otsis...
..joostes külmas ja märjas lumes ta päevast-päeva saatust trotsis..
...teadmata mida tuua võib järgnev päev ja kas ültse seda ta näeb?!.


Hinne: 6.2/10 (5 hinnet )

Katanka (26.12.2010)

mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.


Hinne: 7.5/10 (2 hinnet )

paul suursaar (17.07.2011)

Ma langen

Langen puhtast valgest süsimusta
Sest keegi kunagi tahtis mind osta
Seda ma ei lasknud, ma andsin end ise
Magus mu suus oli too tegelik kibe

Nüüd vaid mõrkjas maitse mul suus
Ja maailm mu ümber nii võõras, nii uus
See hirmutav ja sealhulgas jälk
Peagi mu pilk on mõtteist kalk

Ei tagasiteed puhtusse leidu
Näen kõrval langemas üht sarnast neidu
Eks temagi millaski kolm tilka andis
Kuradi nimekirja end lõplikult kandis

Ei iial tagasi selleks, kes olin
Peas käib ringi meeletu kolin
Langen, sihiks mul veel tühi urn
Mille põhjas mind ootab ees surm


Hinne: 5.0/10 (1 hinne )

Leenu (24.10.2012)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww