Jõule tähistavad kõik –
jänesed, rebased, sipelgad,
pelikanid, sajajalgsed,
papagoid ja liblikad.
Ja loomulikult prussakad.
Häid jõule!
Lumehelbed langevad mu ninaotsale
Ja seal surevad...
Nagu liblikad
Küünlaleegis.
Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead
Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses
Kevade saabudes,
plaanide laabudes,
näitab end päikene
mõnele suur ja mõnele väikene.
Kevade esimest heli sa kuuled,
kui surud kõrvad ja huuledki puule.
kevade esimest lõhna sa tunned,
kui vajud kastese rohu sees unne.
Päevad on pikemad,
ööd on soojad,
linnud ja liblikad kirevust loovad.
Tuul kannab sõnumit,
varsti on suvi,
kuhu jäi talv ja miks sulas lumi?
Mõtetes kaugele ära nüüd eksin,
mättale istun ja teen ühe Becksi!
Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.
Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.
Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.
Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !
KES ON LOONUD SINITAEVA,
KES ON LOONUD KAUNI MAA ?
KELLE OMAD KALAD JÄRVES,
KELLE VÄIKSED LIBLIKAD ?
KES ON LOONUD OOKEANID,
OJAD, JÕED JA MEREVEED ?
PANNUD PÄIKSE TAEVALAELE,
KUU JA TÄHED LAMBIKS ÖÖL ?
KES ON LOONUD KAUNID NIIDUD,
ORUD, MÄED JA NÕLVAKUD ?
KELLE OMAD SUURED LAANED,
VIKERKAARES LEPITUS ?
KES ON LOONUD KAUNID LINNUD,
PANNUD LILLED ÕITSEMA ?
KELLE OMAD ON KÕIK LOOMAD,
KELLE VÄIKSED PUTUKAD ?
MISKI POLE ISE TULNUD
JUMAL TEGI KÕIK NAD !
Liblikad mu sees lendavad,
vallutavad kogu mu keha
Mida teha?
Mis see on?
Armastus - vot see see on.
Olime koos nii õnnelikud,
nagu väiksed päkapikud.
Elasime, olime, palju asju tegime
kuniks tõde nägime..
Sa jätsid mu kus see ja teist,
nagu poleks hoolinud meist.
Mu pisarad katsid mu patja,
mina ju ei olnud see võitja.
Ma jalutan üksi
Peaaegu vaikuses.
Rohutirtsud sirisevad vaikselt
Kadakad sahisevad
Ma tunnen nende lõhna.
Läbipaistvas ämblikuvõrgus säravad vihmapiisad.
Korjan kummardades kobarast põldmarja.
Kuldkollane lilleõis vaatab mulle vastu.
Korjan ka selle.
Lumivalged liblikad lendlevad
Ja päiksekiired sillerdavad merel
Sillerdus
Sillerdab päike me meeltes
päev puhkamas öö vaikuse linnas
on kusagil peidus ka äike
otsima teda ei taha me minna
sõnu ritta seada on lihtne
neis fantaasia lennutab meid kuule
mõte võib vahel olla nii ihne
et ei lase kauneid sõnu me suule
tunded võivad keerelda õhus
nii kerge on eksitada neid
ja siis on liblikad parvena kõhus
kui üles on leidnud nad meid