Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
aisakellade kumin.
Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem!
Lumehangeid ilmatuid,
jõulurahu meeletuid.
Õnne toogu aasta uus
ja seda kohe igas kuus!
Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.
Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.
Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.
Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.
(Killu Loona)
Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.
Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!
Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.
Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.
Sa oled minu ainus,
mu armas Valentin.
Mind ergutab su kainus,
me suhe on intiim.
Süli täis lõhnavaid roose.
Sind meeletult otsib mu hing.
Emotsioon võtab sadu poose.
Mu aeg on sinu hind.
Suudeldes su kuumi huuli,
kui mere tuuli, südames soojust ja hellust hinges
kallistus on see mida vajab su hing
midagi tõõelist ilusat ja head ,sulle ma
tuua vaid sooviks, sinuga koos olla ma ainult tahaks
ja prooviks! kallis oled
mulle sa ,kui sa seda veel ei tea,
armastan sind meeletult ja salaja!
masendus armastus
meeletu üksindus ainuke lootus
roiskunud meelemürk hoidmas mind elus
põletamas sisemust sisemust soojendamas
miski muu ei loe mitte miski ei loe
ainult masendus ainult armastus
läinud haned,läinud pardid,
luiged lähevad-lumi taga.
juba jooksu pistnud mardid.
meeletuma müdinaga
kadrid ajavad neid taga
Aisakellad
valged on põõsad valge on lumi
valge on mu mõte ka.
ülehärmantat maa
aisakellade kumin.
kuulan hardalt ja keeletult
olen pisem ja arem,
ning ma tahaksin,
meeletult
meeletult
olla enesest parem
Sa oled mu vaimustus,
justkui kirg, mida suudan maalida paberile.
Nagu kingitus,
mis viib mu meeled kaugele ja hajevile.
Sa oled nagu hetk, mis mööduv,
kuid meeltes nii igavene.
Sa oled nagu alkohol,
millel on maitse ja sõltuvus.
Sa oled igal pool
justkui tohutu igatsus,
meeletu kalduvus.
Sa oled mu käsi, mu sõrmed,
mu nina, mu kõrvad,
mu süda, mu varbad.
Mu pisaratel iialgi lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Tahaksin kallistada sind kõvasti,
tahaksin musitada sind magusasti.
Tahaksin ei oleksid siin,
sinust eemalolek on täielik piin.
Tundud nii kaugel ja kättesaamatu,
igatsen sind lihtsalt lootusetult.
Armastan sind nii meeletult palju,
tahaksin olla sinu soojas kaisus.
Tule mu juurde ja pane huuled mu suule
Sest nii on õige ja hea.
Tule ma hoian sind embuses.
Olen su lummuses.
Hellus iial hingest mul kao.
Süda meeletult mul rinnus taob.
Kui möödud minust siis hetkeks aeg peatub.
Oled nii kaunis, nii ilus, nii veatu.
Su õrn aroom mind hullutab, pööraseks muudab.
Tahaksin olla, tahaksin suuta.
Olla su süda, su meel, su hing.
Seniks kaugelt vaid imetlen sind.
Muudad mind suureks, muudad mind heaks.
Mis sest, et oled lihtsalt mul veaks.
Elus pole keelatud armastada, uskuda, loota.
Mis sest et lootus on lollide lohutus.
Seniks hüppan kaugust vaid hoota.
Ja liigun ringi maailmas nii tohutus.
Neid kurbi õhtuid ja meeletuid teid,
kus igapäev liigud kõnnid ja käid.
On ootamas keegi kes sind meeletult vajab,
ja iga päev sind naerma ajab.
See hetk on nüüd käes kui minema pead,
ja tea et ka minus oli midagi head.
Ma langen
Langen puhtast valgest süsimusta
Sest keegi kunagi tahtis mind osta
Seda ma ei lasknud, ma andsin end ise
Magus mu suus oli too tegelik kibe
Nüüd vaid mõrkjas maitse mul suus
Ja maailm mu ümber nii võõras, nii uus
See hirmutav ja sealhulgas jälk
Peagi mu pilk on mõtteist kalk
Ei tagasiteed puhtusse leidu
Näen kõrval langemas üht sarnast neidu
Eks temagi millaski kolm tilka andis
Kuradi nimekirja end lõplikult kandis
Ei iial tagasi selleks, kes olin
Peas käib ringi meeletu kolin
Langen, sihiks mul veel tühi urn
Mille põhjas mind ootab ees surm