Särisevad verivorstid,
krõbisevad piparkoogid.
Tulgu lund ja sõitku saanid
täide mingu kõik te soovid!
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
Tervis tulgu,
haigus mingu,
pühapäev ikka olgu,
argipäev harvast tulgu!
Vana aasta mingu
paukude kõminal.
Uus aasta tulgu
šampuse sahinal!
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Jõulupuust ei hooli Polla:
"Miks see kuusk võib toas meil olla?
Mingu metsa!
Mis tast kasu?
Kuuske pidada ei tasu-
nõndasama keset tuba...
Muide,peremees ei luba
(kuigi proovisin,ei salga)
tüve vastu tõsta jalga!..."
Vana aasta mured mingu,
uueks aastaks
rõõmu toogu,
tervist,õnne ikka veel
uue aasta ukse ees.
Sumisegu šampus
ja vahutagu pea,
uueks aastaks kõike
paremat ja head!
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.
Soovime Sulle tervist ja õnne,
kauaks veel jaksu ja taibukat meelt,
kerget jalga ja tantsulusti,
mingu kõik Sul elus hästi!
Meie klass
Meie klassis lapsi palju,
vahetunnis teeme nalju.
Kõik me saame hästi läbi,
sellest meil ei ole häbi.
Õpetaja on meil tore,
ta ei ole üldse kole.
Mõni päev ta kuri on,
sest et toolil kleepuv komm.
Kui mõni laps teeb pahandust,
siis õpetaja näitab ust,
et mingu ukse taha too
ja võtku kaasa laud ja tool.
Jõuluootus.
Võbisev küünlaleek
kõdistab tunnete meelt...
Käes juba jõulukuu,
toas säramas kuusepuu.
Oh seda ilu ja sära,
laste rõõmu ja kära!
Oled ise kui laps-
teed kõik toimingud krips ja kraps!
Nii ,olles täis ootust ja rõõmu ,
saad õnnest parja sõõmu!
sa tulid mu ellu, nii ilus ja hea
loodan, et see õnn ei lõppe nii pea
sa tulid ja äkki kõik särama lõi
ei tea, mis saatus su minu juurde küll tõi
tahaksin öelda nii palju veel sulle-
kui tähtis ja kallis oled sa mulle
kust leidsid sa tee, kes juhatas sind ?
kas tulid sa ise, vaba kui lind ?
kuid juhtus siis see, mis juhtuma pidi
sel päeval, kui äkitselt astusid ligi
sa ütlesid, et aeg on sul minna
kui küsisin kuhu, sa vastasid sinna
sinna, kuhu vaja on ilusat ja head
täpselt nagu sulle, mäletad ju, tead ?
lasin sul minna, silmis mull nutt-
liiga äkitselt tuli see rutt
märkasin siiski, et hästi on kõik,
lihtsalt sai läbitud üks elulõik
mingu õnn sinna, kus keegi seda vajab
sinna, kus on pime ja sinna, kus sajab.
Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.
Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,
Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.
Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?
Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .
Ja sa usud jälle.
Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.
Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.
Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.
Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,
ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.
Mu arm.