Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?

Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.

Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...

Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.

Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.

Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.

Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.

Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.

läbi sahiseva saju,
liuglen alla - säravvalge,
piilun korstnasuitsus maju,
eidekest, kel pisar palgel.

vanamemme kodu aknast
hõljub piparkoogi lõhna,
istub pingil kurvameelselt,
ise pisike ja kõhna.

lapsed kasvanud on suureks,
kõigil oma pidupäevad,
harva saavad emakoju,
memme nukraid silmi näevad.

seepärast tõusen taeva üles
ja memmeke koos minuga,
siis Armastuse suures süles,
saab temagi veel särada.

ma tean et elu on väga raske..
kuna minuga koos pole see inimene,
keda ma armastan, kes mulle meeldib.
kus ta on ?
ja mu peas on aind üks küsimus
miks ta läks minema...
mida ma olen tal teinud,
et ta läks minema...
see küsimus ei jäta mu rahule.'
no aga nüüd ma olen õnnelik,
et mul on olemas teine poiss
ja kunagi ta mulle jutles,
et sa jääd kelegi teisega
ja ta sõnad oli päriselt tõsised..
ja ma teise poisiga...
ja see poiss, keda ma armsatasin
enam ei näe enam mu silmis pisaraid...
siis elu käib ja mina elan

Sule silmad
Las ma puudutan su kuumi pehmeid huuli
Las ma suudlen su laugusi mis värisevad kui lendutahtva liblika õrnad tiivad...
Luba ma paitan su pead
Tahan tunda su põletavat ihu enda vastas ja teada
See kuulub minuga ühte...
Võtta sul käest
Pigistada kokku peod ja hoida
Hoida sind nii nagu ei iial kedagi varem
Tajuda sinu olemasolu minu kõrval
Tõmmata oma kopsudesse sinu lõhna

Uneleda sinu kaisutuses
Olla sinuga üks mu arm...
See oleks nii hea
Pimedas öös
Kuu kuldne kuma sillerdamas järve klaasistunud veel
Heitmas pikki ja tumedaid varje puud meie ümber
Kaugelt kostuv hundi ulg
Ja lindude erutav sidin...
Sinuga koos mu kallis...
Paljalt ja häbitult
Nii nagu meid loodi
Teineteist maitsmas ja nautimas
Luba mulle mu arm...
Luba...
Sule silmad sel ööl

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.

ära unusta, kui usud on kõik võimalik.
lumi on kuum nagu ööd minuga.
tuul sositstab sõnu mida valjusti ei öelda.
pimedus sind embab ja jäine külm sul kui hinge võtab seest.

sa vaatad tähti ja tead see olen mina.

Sa seisad mu südame ukse taga
ja ootad,et avaksin ma
kuid ma alati kohe ei julge
ei julge sul avada.
Sa koputad tasa nii õrnalt
ja ootad mind sealpool ust,
ma tasa kuulan,kas oled või lähed
ei,ikka koputad veel.
Ma siiski avan nüüd sulle
avan,sest enam ei saa
ja kutsun sind sooja tuppa,
et enam ei külmetaks sa.
Sa tuled ja astudki sisse
tuled mu südame sa
sa tulid ja elad ja oled,
elad mu südames sa.
Üks ainuke kahetsev sõna
või pisar laugude alt
ja sinu andestus kohe
jääb minuga jäädavalt.

siis kui poiss on suureks kasvan`d
saanud on tast hoopis mees
koolis käinud targaks saanud
tähtsat tööd ta päeval teeb

minu isa kõike oskab
tal on hellad kuldsed käed
kui ma küsin siis ta vastab
kiirelt õhtuks saanud päev

vahel isa leiab aega
minuga koos mängida
siiski õhtul minust hiljem
pugeda saab sängi ta

õhtul väsinult
ta kodu uksest sisse astub
oh mis rõõm
seal särasilmad naeratamas vastu
ei ole vahet sel
kas plikatirts või poisipõnn
teeb kalli isale
just selles peitubki suur õnn

Lumivalge lumi,
ilusamat ma ei tea.
Kevadel kõik sulab,
aga meeles ma ei pea.

Kui lumememme teeme,
ja lumelossi ehitame.
Sellest võlutundest,
probleemid kõik unustame.

Mul on õppimata,
homme kooli!
Mul on tööd teha,
aga sellest ma ei hooli.

Ma tahan lõbutseda,
igav on mul.
Äkki tuled minuga õue,
kui õpitud sul?

Sind märkasin mina.

Ma nägin sind kunagi koolis,
ma armusin sinusse kohe,
Nägin sind muusikatsoonis,
ja kukkusin kuristiku lõhe'.

Ma nägin sind aastaid hiljem,
siis sinust ma juba mõtlesin,
su nägemist ammu igatsesin,
kuid sain aru nüüd,
et parem olla igatsuseta.

Kuid tagasi püüdsid mu pilku jälle,
jäin rahulikult paigale ma,
kuid ei kunagi tundnud ma seda,
kuni minuga tantsisid sa.

Ma nägin sus varemgi annet,
muusik ja laulja kuulus,
siis kummitama jäid sa mind,
ja kummitama jäid ka nüüd.

Su naeratus joovastas mind,
su tarkust imetleb lind,
su vahvust näitab su ind,
ja ei miskit muuda ka pind.

Ma märkasin sind varem,
ka siis mulle meeldisid,
kuid nüüd uuesti sind märkates
sinusse kiindusin.

Mul on üks kass,
kelle nimi oli Sass,
ka tal on pass,
nagu sul
ja mul.

Oskab hiiri püüda,
ja ka neid ära süüa.
Ega ta pole müüa
et neid hiiri müüda.

Oskab ta minuga mängida,
ja ka mäaukudes rääkida
Mängib ta hästi palli,
pärast selle rebib mu salli.
Aga ikka teen ma talle kalli.

On mul ikka kass hea,
aga eesti keelt ei tea.
Tall on ikka hea pea.
Aga saab aru mida ma räägin,
Kui ma laulan või ma määgin

Kohtusid me pilgud taas,
nüüd kui kõik piirid maas.
Südamesse tungisid ime jõul,
ei oska sellest aru saada mingil nõul.
Uskumatu, kuidas tunnen nüüd.
Kas oman selles süüd?
Ilmselt küll, ei suutnud sult silmi pöörata sel ööl
ja mu pilgud ei olnud su vööl.
Täiesti maagiline, kuidas vaatasid mind.
Nii põletavalt tunnen end.
Nii mahe pilk su silmis,
juhtunuks see kõik nagu filmis.
Terve toa täitsid me piilumised,
igal võimalusel märkasin sind ja need väiksed katsumised.
Pole terve päeva peast saanud seda õhtut.
Hulluks ajab kui meelde tuled jälle sa.
Päris segi ajanud mu pea ta.
Su õiglus, metsikus, abivalmidus ning intelligents segi ajab mu pea.
Loodan, et selle õhtuga ei teinud ma vea.
Puudutuse ootel olin
kui järsku see hakkas ning tundus, et vaikseks jäi mölin.
Võtsid mu ümbert kinni,
maailma parim tunne oli see.
Õõtsusid koos minuga, lootsin, et jätkub see tee.
Iga hetk oli tunne, et kallistaks sind täiega
ja jätkaks pidu vaid sinuga.
Ma tõesti loodan, et see areneb edasi,
sest tahan sind rohkemgi tunda sedasi.
Ei tea tõesti, mida toob homne päev.
Tean, vaid et ammu pole tabanud mind selline kire laev.
Mõtlesin sinust täna terve päeva
ja kavatsen vist sinu nimel isegi näha vaeva.
Nägin ka unes sind,
tea, et praegusel hetkel tuksub sinule mu hinge pind.

Ma k6nnin yksinda
siin pimedas pargis.
Kus ei ole mitte yhtegi teist hinge,
peale minu.
Siin on k6ik nii pime,
kylmav2rinad jooksevad mööda selga alla
ja see tekitab hirmu.
See tekitab tahtmist,
et keegi oleks siin koos minuga,
aga keegi ei tule.
Miks ?? Ei tea, Ei tea ..

Pilk

Silmad sulen ma taas
ei enam neid avada saa,
kas ikka veel minuga oled
ega kadunud pole veel sa

silmad sulen ma taas,
mu pilk jälle on maas
ei julge sind silmata,
kartes muutuda veaks

"kallis", võin nii sulle öelda ?
ega vastu pole sa
ei suuda ma möelda,
sind igavest´armastan

Tervist, ütlen ma
Ma tulen tartust!
Sa tule suusatama
minuga, see oleks lust.

Sul ilus habe ees,
kui mängid lätlasest laulumeest.
Sa mulle vahvalt naeratad,
kui minuga sa jutustad.

Seepärast meeldidki sa mulle,
nagu tartlasele Vanemuine.
Sa mulle alatiseks meelde jääd,
Sulle mõeldes meenub ainult hää.

akna taga sajab valget lund
äkki näen und
und mis ei unune
nagu sõprus mis ei unune

Järsku teen silmad lahti
hiilid minu tuppa salamahti
tulid ütlema : kallis sõber ära unusta mind
sest ma ju armastan sind

Rääkisime palju nalju
hääl on sul väga valju
tore oli sinuga
loodan et tore minuga

Sulle, kes sa oled olnud toeks,
nii rõõmus kui ka valus,
armastus nüüd hinge poeb
üle keha hakkab soe
ole igavesti minuga,
ma palun !

Öelda oleks niivõrd palju,
sõnu selleks liiga vähe,
karjuksin ma kasvõi valjult
sinuta ma eal ei harju
sinu jaoks ma alla tooksin
taevast kuu ja tähed !

Iga kord, kui kallab vihma,

siis tea, et mõtetes ma olen Sinuga.

Sest taevas teab, et Sind näha ihkan

ja ta nutab koos minuga.

Iga kord, kui taevas särab kuu,

siis tea, et igatsen Su naeratust ja Su silmi –

vaikselt Su nime sosistamas suu,

Sind taaskord kohates mõtlen: On see unes või on ilmsi?

Vahel üksi pimedal ööl,
mõtlen sinust, kui istun tööl.
Igatsen pidevalt su häält,
see kuidagi meelest mul ei läe!
Igatsen su nalju tobedaid,
ja su kallistusi nobedaid.
Lubasin olla alati sinuga,
kuid sina ainult mängisid minuga.
Pisaraid täis on nüüd päevad ja ööd,
ja tunnen kuis valu mu südames lööb.

Mina olen koll
sest sina ütlesid Loll,
Sa tuled Pärnu
Ja mina Kraabin kärnu .
Ulalalaaaa , Ulalalaaaa
Jooksed mõõda metsa sa
Minuga räägida sa ei saa
Jookse kuhu tahad
Mind sa ei jäta maha !!!

Sa ei saa minuga lihtsalt mängida.
Ma pole nukk,
keda kaasa võtta sõpradega hängima.
Ma pole nukk.
Ära istu mulle pähe.
Ma pole nukk,
halvad sõnad mul meelest ei lähe.
Ma pole nukk.
Pole sulle tõugata-tõmmata.
Ma pole nukk,
keda vahel lihtsalt embad sa.
Ma pole nukk,
keda kasutad ära.'
Ma pole nukk.
Mul on olemas väline sära.
Ma pole nukk,
kellega teed mida tahad.
Ma pole nukk,
kelle riiulilt kaasa krabad.
Ma pole nukk.
Ei istu ma elutult paigal.
Ma pole nukk,
ka mulle saab väga haiget.
Ma pole nukk.
Ma tunnen ja näen.
Ma pole nukk,
su kõiki käike ma tean.
Ma pole nukk,
ka mul on hing sees.
Ma pole nukk,
vajan oma ellu meest.
Ma pole nukk,
tahan tunda armastust.
Ma pole nukk,
ava mulle oma südame uks.
Ma pole nukk,
näitan sulle mida ma suudan.
Ma pole nukk,
ära seda üldsegi looda.
MA POLE NUKK!!!

See ei ole minu luule

See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.

Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.

Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?