Oskan seina lüüa naelu,
ise seon ma kinga paelu!
Kirju kirjutan ja loen,
õhtu ise voodi poen!
Olen olnud tark ja tubli,
kingi vastu tunnen huvi!
Pikka salmi ma ei tea
aga oskan väikest:
Olen emme sasipea,
kel on silmis päikest.
Selles öös on palju ime:
Ümbruses siis lamab tume,
Kõik on tasa, pole keegi,
Ainult ilus sajab lund,
Vaikus läbib küngaid,mägi,
Taevas helkib üksik täht,
Kõikjal tasa,igav,tume,
Aga tunnen hea meel,
Süda kuumutab mind see,
Mis algab nii,et sellest arugi ei saa!
Seda hea tunnet toob mulle jõulu
Arnastus mul kingis jõudu,
Mul on nüüd siis tugev taht,
Ma oskan seda,mis omab maht!
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
J.Viiding
Tere taat, sa tunned vast
seda väikest mudilast,
kes su habet ükskord paitas,
kes sull' koti selga aitas.
Nüüd ma pole enam väike,
paremini oskan kõike.
Aga kui saan päris suureks,
sputnikuga viin sind kuule!
Ema on lapsele teejuhiks suureks,
laps küsib:"kas ka mina kord selliseks saan ?"
Ema üksi ei jäta hätta siin mind,
nii väga ta minu eest hoolib.
Aga mina,kas ma oskan hinnata ta südame ilu,
kas ma armastan õdesid, vendi täpselt nii
nagu ema, mu maailm ja elu ?
Kas on minul halastust,armastust pilgus,
kas ma lohutan, muredes aitan ?
Kas ma oskan kasvada nii,et keegi ei pea
mind siin iialgi laitma ?
Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:
"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.
Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"
Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.
Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.
Ma ei tunne ennast
Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.
Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.
Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.
Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.
Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.
Pere
Ma oskan hästi lugeda,
oskan peitu pugeda.
Mu emal läks palju raha,
isal on tuju paha.
Ostsin täna uue tassi,
mul ei ole ühtegi kassi.
Ema lebab voodis
ja käsutab lapse poodi.
Diivan on meil suur ja lai
ja isa teeb lapsele pai.
mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.
aasta kuud
Ilusad on aastakuud
kõikjalsillerdavad puud
Kevad on ilus
päike on vilus
Vapper olen tuules
mata mul on kuues
Sõber olla kuudega
oskan rääkida ka puudega
Kui võtaks kuudest ühe
see tunduks veidi muhe
Kuud segi mul
miks vaevan pead kui meeles on need sul.