Jälle otsas piparkoogid
tuleb minna taaskord poodi.
Glögi vaja juurde tuua,
ige jõulutunne luua!
Vaikne ,pehme ,tume
Talve -ilmake...
Tuleb peenet vihma ,
ilm pool -udune .
räästalt langeb
räitsak ,
kirjud katused.
Aia otsas Istuvad
Troppis varesed...
Emmel jõulurõõmu vähe,
hanepraad ei alla lähe.
Tundis, et on miskit mäda,
vist on kallal kõhuhäda.
Kaua ikka kempsus tammud,
tohtri juurde seadis sammud.
Et saaks kiirelt hädaabi,
pille või siis küünlaravi.
Perearst, kes purjutas,
talle välja kirjutas -
selleks, et saaks korda kaki,
säraküünlaid terve paki.
Emme kodus ravis kõhtu
terve pika jõuluõhtu.
Rõõmu nii, et sure ära -
taguotsas küünlasära!
kui ma ükskord suureks saan,
(siis, kui kasvan vanaks),
on mul päris kindel plaan:
hakkan jõuluvanaks!
veidi harjutama pean,
kuidas anda kinki.
kapi otsas - küll ma tean! -
on meil vitsakimpki.
minust kasvab jõulumees!
õpin seda kusti:
pärast sööki on mul ees
jba veidi vuntsi.
Saatis: Marianna (13.12.07)
Aasta
Aasta läbi kestis aasta.
Noh ja nüüd on aasta läbi.
Seda aastat me ei taasta.
Mis on läbi, see on läbi.
Aasta otsa kestis aasta.
Noh ja nüüd on aasta otsas.
Seda aastat me ei taasta.
Mis on otsas, see on otsas.
Pole hullu, tuleb uus
juba jaanuarikuus.
Nagu mullu.
Kadunud on ilus suvi,
õues jälle pehme lumi,
lapsed jõulutaati ootvad,
kingitusi temalt ootvad.
Mulle jõuluajal kästi,
õpi salmid pähe hästi,
aga nüüd mu salm on otsas,
kuusepuu on alles metsas.
Vanasti kui kuuske tehti,
temale ei tehtud lehti.
Lehed olid jälle otsas,
olid muude puude otsas.
Lehed olid lihtsalt läbi,
okkad talle jäid ja käbid.
Lehtpuu suviti on lehtes
sügiseti puude ehteks.
Kuuske ei oska lehtida
hea on kuuske ehtida.
Ühes kauges võlumetsas,
uhke, kõrge kuuse otsas
oravatel oli pidu-
päris ehtne jõulupidu!
Sõid kõik maitsvat pähklikooki,
pääle jõid nad käbijooki
oli see vast vahva pidu-
oravate jõulupidu!
Kuuse otsas jõuluingel.
Meie laual pidukringel.
Varsti tuleb jõulutaat.
Ja ongi see mu jõulukaart.
Kuuse otsas jõuluingel.
Meie laual pidukringel.
Varsti tuleb jõulutaat.
Ja ongi see mu jõulukaart.
Väike päkapikk läks üle tee,
Näppas sealt ta ühe ree..
Regi oli pruun,Punast oli ka,
Peale istus päkapikk ja ära sõitis ta...
Vastu tuli põder,Ja küsis:Kuhu lähed?
Päkapikk siis vastas Lapimaale, kus on tähed...
Põder siis vastas:Oh sind väikest Rotti,
Oota ööni,äkki saad siis sotti..
Päkapikk siis ootas,ootas,ootas,
Ootas kuni tuli jõuluöö ja päkapikku ees siis ootas kingituste töö...
Päkapikk nüüd mõtles,Õige jah õige jah...
:Jõuluööl on kaunid tähed SIIN,
mitte lapimaal,Kapimaal ega...Kapimaal?
Ah suva,niikuinii on otsas VIIN:P
Jõuluvanal oli nohu.
Neelas alla nohurohu.
Möödus mõni silmapilk,
nina otsas jälle tilk.
Jõuluvana vatist habe
on nüüd kuivand tatist rabe.
Oska armastada,oska salata,
oska leida ning otsast alata,
oska naerda ja pisaraid valada.
Teistele kaasa tunda,halada
oska v9idelda,v9ita ja
vihata, t9de otsida,pettust
vihata,oska muinaslugu
leida,imet tabada
9nne hoida,elada vabana.
Oska armastada,
oska salata,
leida ning otsast alata.
Oska naerda
ja pisaraid valada,
teistele kaasa tunda ning halada.
Oska võidelda,
võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada,
õnne hoida ja elada vabana.
karumõmm käib lita-löta,
lita-löta, pinta-pänta.
aga mesi otsas tal,
suhu pista pole tal.
läheb tema lita-löta,
mesilasi otsima.
mesilased üles leiab,
mee siis ära võttab ta.
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Oska võidelda, võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasmaad leida,
õnne hoida, elada vabana
ja kui vaja ka otsast alata!
Minu päev
Algab otsast jälle päev,
kena päiksetõusu nüüd sa näed,
ütled"Tere hommik"
"Ema, palun anna kommi"
Mina olen maiasmokk,
püüan ise olla kokk.
Usinasti kooki teen,
vesi ütleb mina keen.
Kook nüüd kiirelt küpsema,
"Loe raamatut" ütleb ema.
Mina vastan ei ma saa,
külalisi ootan ma.
Külalised tulevad,
kõrbe lõhna tunnevad.
Mina jooksen kööki taas
avaneb nüüd ahju kaas.
Kõrbenud kooki nüüd ma näen,
hukka läinud on mu päev.
Pea õltsist uimane otsas
kõht näljast punnis ees
käed lehvimas laiali tuules
jalad vaevalt kannavad veel
Nii koperdan pea iga päev koju
silmad udused ja vidukil peas
mõttes tuikamas kahtlane kahtlus
kas tõesti olengi mõttetu mees?