Pikalt rännult tuli talv,
põsed punetasid tal.
Tahtis pehmet lumehange,
jalad olid päris kanged.

Talvepoisil nukker tuju,
kuskil pole lumememme kuju.
Otsis siit ja otsis sealt,
iga aiateiba pealt.

Lõpuks leidis lumetaadi,
kes sõi pargipingil praadi.
Taadu lund siis tootma hakkas,
talvepoiss siis rõõmust rõkkas.

Näen eemal ühte neidu,
kes istub pargipingil,
lähen kingin talle lilli,
neiu pilgutab siis silmi,
süda puperdab mul sees,
kuid tean,mida teen,
see neiu kes mu ees,
lillekimp nüüd käes,
õnnelik välja näeb,
küsin neiult,mis ta nimi,
ta nimi Hanna-Liisa,
sellest hetkel mulle piisab,
lähen jalutan veidi ringi,
ja kui tagasi ma jõuan,
neiu endiselt pargipingil,
minu käest kinni haarab!