Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Iga päkapikk ju teab
kus on palju lapsi
neile maiustusi veab
sussidesse krapsti!
See on päkapikudel
vana ilus komme
talve öödel pikkadel
kanda õunu-komme.
Päeva ajal aga nad
pehmes valges lumes
magusasti magavad
lapsi näevad unes.
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.