Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.

Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.

Põhjamaadest tip-tip-tip,
tuleb meile päkapikk.
Lõikab lumepilved valla,
taevast valgeid helbeid kallab.

Kuukuma on täna nii selge,
kõik pilved on kadunud.....
Mu elu nii kaunis ja helge,
ma olen armunud...

Oma südame usaldan sulle,
oma mõtted,sõnad ja teod.
Oma silmad,juuksed ja huuled,
väikesed käed ja hõõguvad peod.
Annan kõik,mis minu on hella,
et sina ja mina võiks saada
MEiKS...

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega,
mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.

Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.

Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead


Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses

Piiritletud mõte piirituses

„Agnes peatu!“
kostis lask.


Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?

Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.

Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,

ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool

Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.

Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.

Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..

Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..

Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..

Öö

Mustendav taevatühjus paistab,
aeg helenadavat kuud paiskab,
siia - sinna, kuid ta jääb,
su silme ette kui sulatamatu jää.
***
Ööpimeduses, kui pilved läinud,
kaugel - kus ei hinge enam jäänud,
sa hingad sügavalt öörahu vaikust
ja tunned kuidas see äratab kartust.
Õhkad taevaavarusse, kus tähetapid läigivad
ja mõtled kõigele, mis elus jäänud kõigest näiv.

Vesi

Ronkmustad pilved me peade kohal,
sähvivad ja lõvi kombel möirgavad.

Palju, palju on seal pisaraid,
mis ootavad, kuniks kukuvad,
oma rahumaale jõuavad.

Aga piisad pilve sees,
otsa ei saa, ei saa, ei saa,
mõõtmatu on vee kogus seal.

See kogu taevalae katab,
ja aina kallab ja kallab,
üleujutab kõik kaldad.

Vesi, igalpool aina vesi,
uuristab oma väikseid augukesi,
ta varsti mind enam ei kanna,
ja põhja poole üle annab.

Unenägudelaevas...

Akna taga sajab valget, pehmet lund, õrnõhukesed pilved on taevas,
käes on kesköötund,
olen nüüd unenägudelaevas...

Unesid siin mitusada,
neist järele jääb vaid valge rada.
Ja värav unenäomaale
viib mind lõpuks ärkamisaega.

Ärkamisaega, kus sajab valget, pehmet lund
ja õrnõhuksesed pilved on taevas...
Kuid ikka on veel keksöötund
astun ma välja unenägudelaevast.

"Tähesära"

Täheke, mis särab kõrgel pilvede vahel,
ta pilgutab silma sulle,
ühe ingli hääl on nii mahe,
kui sosistab soovi tulle:

"Hinga, hingetu, käes jõuluaeg,
nüüd kaitseingli võimu all sa maga,
sest nüüd, kui rahunemas aeg,
ma tiibu lehvitan vabalt."

Täheke vilgub nii kelmikalt naerdes,
miks? Ma tahaksin küsida.
Ma oma mõteteis vaevlen,
kuis peaksin soovima häid pühi ma?

Ma mõtlen kaua, ulatan siis käe,
et viia tähesära silmadesse sinul,
et igaüks nüüd täna õhtul näeks,
su naeratust ja sinu hinge ilu. :]

Lumeeide tulek



Maale jõudis lumeeit,
tal on ikka tore kleit.
Ta kasvatas hanged
ja lumi nüüd langeb
ning ilmad on kah kole kanged.
On laste silmades
rõõmu ilmadest,
sest lund sajab pilvedest
suurtest pilvedest.
Me lähme nüüd õue,
Ja rõõm kipub põue.
Ja kõik lapsed on toredad,
sest me ilmad pole enam koledad.

Tere lumi.Mis on head seal hiliskuul? Vihane ja vinge tuul, murrab metsas mände maha aga talv ei tulla taha.Külmetab-ja jälle sulab, rattaroopais vesi vulab,rahetki oon pilved pilland.Ammugi mul porist villand.Iga päev ja iga tund ootan,ootan,ootan,ootan,ootan värsket valget lund. LÕPP

Ära ütle, et elu on inetu,halb,
et väsinud oled ta vaevast.
Püüa alati aimata pilvede alt
sinist lapikest heledat taevast!

Lõhnad,
need jäävad meelde.
Vihma sajab ja tulevad meelde
need hetked-vihmased reeded.
Paistab päike, võililled,
pehme tuuleiil,vahused pilved.

Mälestused.
Kartulipaneku aeg ja seened.
Ema teeb kastet-jälle need reeded.
Pannkoogi lõhn ja maasikad,
põllul ringi jooksvad vasikad.
See ilm-päike ja pilved,
suved ja talved.

Lõhnad,
need tuletavad meelde.
Istun kivil, vaatan,
tajun lõhna ja ootan-
mälestus nii ere..
Tuleb jälle meelde-
see oli vist eelmine reede.

Korraga tekkis tuul,
vihmapiisad olid suul,
kõuemürin oli kole,
puid kuskil pole,
tuul rebis neid,
tõmbas kaasa teid,
hirmus tunne tekkis,
äike maad mekkis,
korraga pauk...,
käis sähvatus... .

Läbi oli äike,
pilve tagant tuli päike,
pilved läksid ära,
enam polnud äikse sära.

Mu armas kodu, väikene,
sääl eemal mäe pääl!
Su üle särab päikene,
puud haljendavad sääl!

Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on,
siin olgu suur või väikene -
kõik vanad sõbrad on.

Ma ütlesin head aega jõgedele
iidsetele tammedela
ja sinimägedele
ning nägin oma varju
kadumas silmapiiri taha

Ma hüüdsin head aega aastaaegadele
nii suvele
kui ka talvele külmale
ning vaatasin oma varju
vajumas halli müüri taha

Veel hõiskasin ma sügisvihmale,
hõiskasin head aega ka pilvedel
ning siis kaotasin oma varju
kuhugi silmapiiri taha-
head aega teile kõigile ...