WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Paar sooja sõna,
väike valguskiir -
ja juba murdub
pimeduse piir.


Hinne: 5.0/10 (1 hinne )

Esta (11.12.2007)

Kui sul Jõuluks pole tuju,
ähmane on ingli kuju,
siis sa Jõulusid ei saagi,
mustaks poriks jääb siis maagi.

Jõulud tuleb ise luua,
oma hinge, tuppa tuua.
Üks kord aastas on sul vaja
kõige pimedamal ajal

ühte helget valguslaiku,
kuuselõhna, süldi maiku...
Pimedus siis taganeb,
kevadjälle läheneb.


Hinne: 9.0/10 (2 hinnet )

tundmatu (13.12.2007)

Päikese igatsus haavab me hinge.
Pimedus matab ja tekitab pinge.
Õnneks on Jõulud, mis külvavad ootust,
annavad tagasi rõõmu ja lootust.


Hinne: 8.0/10 (3 hinnet )

Leida (14.12.2007)

Maa täis vaikset härmalund,
loodus on surnud ja magab talveund.
Toas on soojus ja löömav tuli,
naer on tasane,mitte vali.
Rahu täidab hinge,pimedus kaitseb,
viiruk lõhnab,keegi loeb loitse.
Kargus ja jäisus on mägede taga,
laps on tasa,ta jõuluund magab.
Üle musta ja tumeda öö,
pillub kuu kiiri-see on tema töö.
Keegi ei tea,mis on valu ja piin,
jõulukuu salaime peitub siin.


Hinne: 8.3/10 (3 hinnet )

Angelika (14.12.2007)

Lund sajab ja sajab, on härmas me tee
Kuukullased rajad, hõbepärlitest keed.
Sinu hingeõhk soe minu koheval krael,
meie suudlused magusad all taevalae.

On pimedus kaunim kui päiksene päev,
sest valgus kõik varjutab, tähti ei näe.
Täna öösel ma naudin, et märkad vaid mind
ning kordan sul aina - ma armastan sind!



Hinne: 9.8/10 (5 hinnet )

evening (22.12.2007)

paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ratas hakkab veerema
eks ole ilus algus.


metsa tagant üles veab
end punav päikseketas.
kellel on see küllap teab
mis imeloom on ratas.

istud kindlalt sadulas
ja väntad mitmeid tunde.
tuul mis kõrvus tuhiseb
loob lendamise tunde.

paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ring ja ratas teavad peast
kus on ots kus algus.

/Ott Arder/


Hinne: 8.8/10 (14 hinnet )

kristi (19.02.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Marika (04.10.2008)

ära unusta, kui usud on kõik võimalik.
lumi on kuum nagu ööd minuga.
tuul sositstab sõnu mida valjusti ei öelda.
pimedus sind embab ja jäine külm sul kui hinge võtab seest.

sa vaatad tähti ja tead see olen mina.


Hinne: 7.0/10 (1 hinne )

krat (23.11.2008)

Öö

Mustendav taevatühjus paistab,
aeg helenadavat kuud paiskab,
siia - sinna, kuid ta jääb,
su silme ette kui sulatamatu jää.
***
Ööpimeduses, kui pilved läinud,
kaugel - kus ei hinge enam jäänud,
sa hingad sügavalt öörahu vaikust
ja tunned kuidas see äratab kartust.
Õhkad taevaavarusse, kus tähetapid läigivad
ja mõtled kõigele, mis elus jäänud kõigest näiv.


Hinne: 9.0/10 (3 hinnet )

Jevgeni MAtjukov (02.09.2009)

Üks koerake

..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.


Hinne: 6.7/10 (3 hinnet )

katanka (24.09.2009)

Põletatud sinililled ja kullerkupud,
lõkke ümber lapsed jooksmas.
Tahamased, põlenud väikesed näpud
nii lapsed ema koju ootmas.

Päike juba kustund, ära põgenend siit,
kus tõusnud on õel ja kuri.
Maha kistud verstapost ja teeviit,
möödub eksind rändaja, eksind vari.

Ega hommik siin ilmas ei too head,
kõik ühtselt hall ja tume.
Siin-seal velelevad laipade read
ja kõik järksu nii vaikne, nii sume.

Aegamööda maailm end jälle jalule veab,
Eelmine õhtu on unustatud ära.
Inimsugu end järgnevaks ööks valmis seab,
siis laotub pimedusevaip, ning suletakse värav.


Hinne: 6.0/10 (10 hinnet )

Saskia (07.12.2009)

Istun üksi küünlavalgel,
pisarad need voolavad mu palgel.
Olen ööpimeduses kui vaim,
kui närtsinud taim.
Elu on kole, kui sind ei ole.
Tahaks tunda veel su kuumi huuli,
su puudutusi kuumi.
Soovin et armastaksid sa veel mind,
ma ei taha kedagi,
kui vaid sind.


Hinne: 4.0/10 (3 hinnet )

Teneli (28.03.2010)

Videvik
Lastes varjudel kanda end udus,
Lastes viia end eemale siit
Tunda puudet, mis tundub kui õudus,
Eemal laiumas sinine niit

Tunda pimeduse puudutust ihul,
saada tunne, mis hirmu vaid toob
üle raja, üle tumeda rohu
lasta kanda end varjude lool

Jõuda sinna, kus helgivad tähed,
kus loodus on kaunim kui Maal
kus päikesevalgus on uni
ning asulaks vaid üks suur saal

kus sind kannavad surnute hinged,
su videvik endale saab


Hinne: 8.1/10 (17 hinnet )

Liisa Kuusmaa (07.04.2010)

..Üks koerake jooksis mõõda teed..
..käpakeste all lirtsumas tänaval lume soolasegused veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistis..
..pisike ninake lõhnu tal haistis..
..hea ei ole tema elu selles ilmas...
..inimestel pigem "pinnuks" on ta silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temal ju olnud oli ka ema..
..ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägemata aga kotti topiti ta siis ..
.. tahtmatult rebiti eemale ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda,kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest ka vähesest ilma jäätud..
.. koerakest,kes kasvanud oli kannatuste kiuste ja oma kohta selles ilmas nüüd otsis...
..joostes külmas ja märjas lumes ta päevast-päeva saatust trotsis..
...teadmata mida tuua võib järgnev päev ja kas ültse seda ta näeb?!.


Hinne: 6.2/10 (5 hinnet )

Katanka (26.12.2010)

Sa langesid mu jaoks
kui täht taevast.
Sellest ajast peale
kõik mu soovid täituvad.


Oled mu jaoks
kui vilkuv latern sügavas pimeduses.
Näitad teed õiges suunas.
Tean, et Sa ei kustu.


Hinne: 8.7/10 (6 hinnet )

Janika Talvar (19.08.2011)

Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.

Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.

Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.


Hinne: 6.2/10 (11 hinnet )

orhitee (18.07.2013)

Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.

Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.

Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.


Hinne: 4.8/10 (16 hinnet )

orhitee (18.07.2013)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww