Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.
Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.
Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.
Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.
Kulla kallis näärivana,
kuhu panid jõuluvana?
Siberisse saatsid vist,
sest ta polnud kommunist!!!
Jänkul polnud jõulupuud.
Jänku palus: Väike kuusk
kasva mulle jõulupuuks.
Ruttu, ruttu kasvas kuusk.
Jänku saigi jõulupuu.
Aga ehteid polnud puul.
Jänku palus: Kallis kuu,
ole palliks jõulupuul.
Kuuselatva hüppas kuu,
jänkul nägus jõulupuu.
Tulid jõulud poriteega,
miskit polnud teha reega.
Siis kui mees toas vorsti kiidab.
naine õues muru niidab
Kas on keegi näinud teist
seitsetsada seitsetteist
nääritaati nääriööl,
kotid seljas, nääritööl!
Igaüks teist vastab ei,
aga mina nägin neid.
Tulid kümnekesi reas,
suured tutimütsid peas.
Äkki taadid sel paraadil
polnudki me nääritaadid,
olid hoopis hotentotid,
kõigil pea peal suured potid,
sest et hotentotimaal
ei käi taadid kotiga.
Hotentotid võtsid potist
aad ja eed ja uud ja jotid,
kinkisid need tähed mulle,
loen:
HEAD NÄÄRITUJU SULLE!
Näärivana Näärivana
Kuhu panid Jõuluvana?
Saatsid Siberisse vist
sest ta polnud kommunist
Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.
Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges
Ilmar,väike poisiraas,
isa poodi ajas.
Lumi ammu oli maas,
kelku polnud majas.
"Liugu lasta kelguta
isagi ei oska,"
Ilmar asja selgitas.
"Tuleb kelk meil osta."
Isa ütles:"Osta võib."
Muigas kummaliselt.
Aga kelgu majja tõi
jõuluvana ise.
Kuidas teab küll jõulutaat,
mida lapsed tahavad?
Sokkidel on kavalus,
kadumise saladus,
öösel oskavad nad minna
äraleiaüles linna.
Hommikul sa veidi jälgi
kas on sokijalajälgi.
Aga äkki võimalik
varastas nad päkapikk?
Kui sul aknal polnud sussi
läks tal kingipanek vussi.
Kogemata puistas sokki
tühjaks oma kingikoti.
Kui sul akna peal on suss
sokid paigal on ja kuss.
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Puupiirituse ära jõin,
hapukurki peale sõin.
Hommikul polnudki pime,
see ongi jõuluime!
Päkapikud hiilivad,
aknast tuppa piiluvad,
et teaks tore jõuluvana,
mina polnud üldse paha:
terve aasta kasvasin,
jõuluvana ootasin.
Nüüd võid tulla jõulumees-
laste kingid koti sees!
Oh, vanamemm see usin
jõulupuhastust just tegi.
Prügiämber prahti täis
sussid jalas viimas käis.
Päkapikk ei leidnud sussi
terve toa ta ajas sassi.
Lõpuks lahkus kurvameeli
polnud teda oodand keegi.
JÕULUTAAT,VA KAVALPEA,
LEIDIS ÜLES NIPI HEA,
INTERNETIS NÄITAS END,
OLI VAST ÜKS KAVAL VEND.
KINKE SAATIS NETI TEEL,
NII TA POLNUD AINA TEEL
EGA OSTNUD KOKKU KRAAMI,
MIDA VÕTTA KAASA SAANI.
LASTELE TA RÕÕMU TÕI,
ISE AGA LULLI LÕI.
Kus on jäänud jõuluime
õues ikka on kottpime.
Lume luugid lukustasid
külmataati hirmutasid.
Aastaid oli jõuluime
õues polnud üldse pime
lund see sadas ,saanid sõitsid
aknal lumelilled õitsid
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!
heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!
ega sinagi targem polnud, armusid vist...
Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?
Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!
Mis mul endast öelda, ainult sidesõnad elu,
kui saab mööda, järel jäävad võlad.
Unistused millel polnud antud elu...
need on nagu lilled, nendes ongi ilu.
A. Viljus,
Oled vaid sina,oma maailmas
mis täis valu või siis rõõmu,
mida teistega jagada ei saa.
Tahad öelda,kui palju ta tähendab sinule,
hojad teda südames ega unusta,
teda hetkekski.
Oled vaid sina,kes hoolib ja armastab,
aga jääd ikka üksinda enda maailma.
Tahad vaadata tähti,näidata kuud,
minna koos päikeseloojanguga.
Üksinda naudid sa elu,sul pole vaja kedagi muud,
unustad peagi valu,ja näed ka päikest ilma temata.
Lähed oma teed,kui ta püüab võtta sult käest,
polnud sind enne tema jaoks,pole ka nüüd.
Oled üksinda ja sellest piisab,et üksindus
sind looja ei viiks.
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm.
Armastades hoitsime Me teineteist,
..kumbki vaenuline polnud meist,
..nii kõik kestis aga ainult mõnda aega,
..justkui tõusnuks olnud Seitsmendasse taeva,
Ühel hetkel tundsime,et enam aga me ei sobi,
..purunes kõik hetkedega......
Me suhe saigi läbi.
Milleks mulle kuu ja milleks mulle tähed...
kui mu juurest ikka...Kallis ära lähed.
Lähed jättes üksi unustamaks kõik mis kaunis olnud,
kas Sul minukõrval tõesti hea siis polnud?!
Siilivana ei saand aru karul maju kust,
karu omal maja sai ja siilil näitas ust.
Siilil oli vihavaen ja kamba kokku ajas,
karu korra köhatas ning kambast aia rajas.
Ai siis siili vimm ja omal püssi hankis,
lukolist läbi käis ning bemmil paagi tankis.
Karu hoovi bemm siis tuli püssitoru näha,
lendas püss ja madinaga siilil näkku reha.
Karu lõpuks rahulikult elas oma majas,
siilil polnud nägu hambaid arstiabi vajas...