Seal, kus kuuhelk lumel kumab,
keegi metsas sumab, sumab...
Kes ta on ja kuhu ruttab?
On see jõulumees, kel vaja
leida üles mõni maja
ja kel tee ei ole tuttav?
Muigab muhe kuusetooja:
”Tahan viia metsavilust
laste tuppa jõuluilu!
Ei siis eksi jõulumees,
kui on sära tubades!”

Lumi katab puid ja hoove,
tähed on kui hõbe.
Südamlikke jõulusoove
saadan sulle, sõber!

Kuuskedel on lumest kroonid,
taevast langeb lisa.
Südamlikud õnnesoovid
teile, ema- isa!

Jõuluvana teele rühib,
põhjapõder ruttab.
Õnnelikke jõulupühi,
kulla kauge tuttav!

Südame nii soojaks tegi
ilus jõulutunne.
Rõõmsaid pühi nendelegi,
keda veel ei tunne!

Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?

Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees

pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.

Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!

Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...

Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.

Jõuluvana lastelastel
küll võib elu olla hea!
Jõuluvana lähedastel
kingimäed on üle pea!

Seal on uiske, seal on suuski,
isevärki nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,
mis kui taevast kukkusid!

Igas toas on kommikuhi,
nurgas mandariini mäed!
Imeasju enne pühi
Jõuluvana majas näed!

Ent kui ruttab Jõuluvana
kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama
jäävad pöialt imema!

Küll on kuri meie Muri
võõraid tuppa ta ei lase
esikus just ukse taga
on tal pehme ase.

Jõuluvana koputab
mida teeb nüüd Muri
Muri saba liputab
pole üldse kuri.
Rõõmsalt talle vastu ruttab
nagu oleks vana tuttav.

Kõle videvik langes,
hiljuti lemmetas lund,
külma tähtede und.
Kõndis lapsuke hanges,
paljad jalad pooljääs,
küünal kohmetanud käes.

Kõigil koputas ustel,
olgu kuld, olgu muld,
pakkus vaikides tuld,
küünal tuules poolkustel.
Kotta päikese tõi,
päik'seks südamed lõi.

Ruttab laps läbi lume
paljajalu ja -päi:
valgeks taga kõik jäi,
öö ees varitseb tume.
Lapse lõpmatu tee,
täht ent sätendab eel.

Põhjapõdrad saanil ees,
jõuluvana istub sees.

Laste juurde ruttab ta,
kingitusi jagama.

Jõuluvana lapselastel küll võib elu olla hea.
Jõuluvana lähedastel kingimäed on üle pea.
Seal on uiske,seal on suuski,isekäivaid nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,mis kui taevast kukkusid.
Igas toas on kommikuhjad,nurgas mandariinimäed.
Imeasju enne pühi Jõuluvana majas sa näed.
Ent kui ruttab jõuluvana kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama jäävad pöialt imema.

Mööda pikka talveteed,
tuleb saan seal õhtu eel.
Põhjapõdrad saani ees,
saanis istub Jõulumees.
Palju kingitusi tal
suure paksu teki all.
Laste juurde ruttab ta
kingitusi jagama.

Mul on valmis jõulusoovid:
laual olgu piparkoogid,
vahvad jänkud mitmes reas
valged lumemütsid peas.
Kuuse tagant paistab sebra.
Miks küll aina ruttab tema?
Külmapelglik on ta meel,
jooksujalu põgeneb.
Karu vargsi koopas püsib,
ei jõulutaadilt kinke küsi.
Vastu talveaega pikka
jõuluund ent näeb ta ikka.
Mu jõulusoovid mitmes reas
piparkoogimütsid peas.
Nüüd taas kord teele saadan neid,
et rõõmu jaguks südameil.

Jõuluvana sattus Just'i
memmel vihast juuksed püsti,
sest et tema kallis mees
tuleb välja, sarvi teeb.
Just'i väitel mingi tibi
kellel nimeks on vist Libby
on taadi lõksu püüdnud tema
ning taat on armund, küll on kena.

Memm siis taignarulli võtab
meest ta otsima siis ruttab.
Uudis tigedast memmest nii kiiresti levib
ning lõpuks jõuluvana kõrvugi
läbib.
Ja nõnda siis otsustab jõulutaat kähku
et jõulud varasemaks tuleb tõsta,
juhtub mis juhtub.
Sest selge on see
et kui õhtuni ära olla saab taat
on naine maha rahunenud nii või naa.

Põhjapõdrad saani ees,
ruttab muhe jõulumees.
Uhke saaniteki all,
kingitused peidus tal.

Õues sadas lumi,
kõigil kadunud on uni.
Õues lõbus trill ja trall,
pähe lendab lumepall.

Varsti hakkab keegi nutma,
tuppa kiirelt ruttab.
Ema hakkab lohutama,
teised õues nohutavad.

" Hiline aeg vanalinnas "

Õhtu ajal, vanalinnas
inimene kõnnib sillal.
Ta vaatab vette üle silla
ning märkab, vesi on lilla!

Talle tundub imelik
ja väga veider see.
Kuni äkitselt üks sisalik
sibab üle vee.

Ta sammub vaikselt edasi
kuni kohtab kedagi.
See mees näib väga tuttav.
Muidugi, vana semu - Gustav!

Mees ei lausu sõnakestki
kõnnib ainult edasi.
Ka Gustav vaikib sedasi
ning ruttab mööda kiiresti

Mees jõuab ukse ette
ning astub lävelt sisse.
Ta mõtleb minna magama
unenägusid nägema.

Emake loodus.


Tähine taevas ja liivaluited,
kuskilt kostumas öökulli huiked.
Tuul keerutab liiva seda,ei sega miski teda.

Seal ülal paistab justkui ``Tee`` tähe säras,
mis tuntud,teatud.... igal inim hingel.
Pärimustesse see ``linnutee`´ nime all kantud
Rahvailt-rahvastele muistendeis ta sõnum edasi on antud,
mõista,et tähistaeva lummust,
kuu kiirte sära.
Sinna juurde on kuulunud ka lõke ja selles hõõguvad söed.
Lõkke leek et saada sooja,kui päeva soojendanud päikese kiir läinud on looja.
Sütest soojal asemel uinuda mõnus,
silmitseda taevalaotuse avarust,
kasutada Maa Emalt saadud saladust,
sosistava tuule toodud sõnu.

Selline on loodus:tule,tähtede,päikese ja kuu sära.
Palju mõistmatut kõiges selles,meie inimkonna jaoks arvata tuleb veel ära.

Loodus aga aastast -aastasse ajaga käsikäes ruttab.

Aja hobi.

Jõulud tulemas on taas,
meil lumi varsti jälle maas.
Üks aasta jälle otsa saab,
ja kingitusi jälle saab.
Aeg kiirelt ruttab,
tahaks nutta,
kuid ei, ei tohi,
see on aja hobi!

jõuluvana laste lastel küll võib elu olla hea jõuluvana laste lastel kingi mäed on üle pea seal on uiske seal on suuski ise käivaid nukkusi igas toas on kõrgeit kuuski mis kui taevast kukkusid igas toas on kommi kuhi nurgas mandariini mäed ime asiu enne pühi jõuluvana majas näed ent kui ruttab jõuluvana kinge viies minema lapse lapsed vist nii sama jäävad põiald imema