Jõuluvana nurga sees,
jõulutossud jalgades,
seljas ilus jõulupusa
kirjaga: "i love u.s.a."
Nõnda üksik ärimees
seisab jõuluvana ees,
läinud "love" ja läinud raha,
meel on kurb ja süda paha.
Aga äkki läbi tusa
kostub kuskilt jõulumusa,
ärimees kui unest ärkab,
temas jõuluilu tärkab
Talveõhtu on jõudnud kätte
kõik kohad täis on pätte.
Neil pikk habe, punane kuub ja müts
neid kardab ja austab iga juts.
Kui sõna ei kuula ja teed pahandust
siis nad sulle ei too maiustust.
Nad jälgivad sind akna taga
ja isegi öösel nad ei maga
Neil pealik on suur ja paks
ka teda peab kartma iga laps.
Tal vööpeal on suur vitsa kimp
ja seljas kott, kus heade lastejaoks kink.
Põhjapõdrad tal veavad saani,
tal punane mantel seljas maani.
Pikk ja valge on ees tal habe
iga maffia boss on ta peale kade.
Külla tuleb kord aastas ta
see juhtub siis kui lumi on maas.
Jutt, mis ma räägin ei ole jama
ta nimi on ju JÕULUVANA!
Küll on kena kelguga
hangest alla lasta.
kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta !
Lumehelbed hiilgavad ,
Puudel ehted uued :
kadakatel karjamaal
seljas lume kuued
Tihane ja varblane
Aidaukse taga
otsivad ja ootavad
Et saaks iva aga .
Langeb mõni ivake -
üks kui teine varmas :
iga kehvem kestake
näljasele armas...
küll on kena kelguga
hangest alla lasta !
Kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta .
Taas kord saabub jõulumees,
seljas kott ja habe ees.
Ta on omamood mees,
nänni annab salmi eest.
Kes seal kõnnib läbi lume,
seljas raske kott?
On ju õhtu hämar,tume,
kui tal kihe rutt.
See ju jõuluvana kallis,keda ootame,
temalt kingitusi,kõik me loodame!
Kes sääl tümma-tümma tuleb?Kes sääl välisukse suleb?on ehk juba jõulumees?
Tümma-tümma tuleb tema.Oot`vad lapsed,ootab ema,oot`vad jõulukuuse ees.vanakene virk ja kärmas,habe hall ja lumehärmas,seljas kingitustekott.Ei tal ole palju mahti,võtab virgalt koti lahti.Vaata,Liisi,vaata,Ott!Oi,mis nukud,mängukannid,vankrid,vedurid javannid,kalakesed vanni sees!Lastel silmis rõõmusära.Tümma-tümma läheb ära naeratades jõulumees.
Päkkapikk päkapikk olen ma,
uhke tutimütsiga.
Jajajaaja hopsasaaaa,
uhke tutimütsiga.
Juba tuleb jõuluvana,
kinkidega rõõmustama.
Igal lapsel jõulusalmid,
tema jaoks on ammu valmis.
Siis, kui lõppes lumetrall,
tuppa tormas lumepall.
Võttis seljast lumevati,
Välja tuli meie mati.
Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.
Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.
Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.
Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.
Üks päkapikk jõulumaal pakke luges
ning ühte pakki siis sisse puges.
Ei saanud ta sealt enam välja
ja see tegi talle nalja.
Päev möödus ning jõulutaat teele asus,
sest laste juurde tal minna tasus.
Kuid päkapikk proovis ja proovis,
sest pakist välja saada ta soovis.
Ja lõpuks me päkapikk oligi väljas,
suute kingikoti seljas.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Läbi krudiseva lume
kõnnib rõõmus jõulumees.
Kingid kotiga on seljas,
aval naeratus on ees.
ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.
JÕULUD õhturahus taevas hele kuu,
sinab lumejahus,igal põõsal-puul.
Jõuluvanal ammu valmis tüse kott.
Juba seljas vammus,peas on mütsilott.
Trepist üles rühib,kotti soputab,
siis end jalgu pühib,valjult koputab.
Täna nägin jõuluvana
ta ei olnd ju üldse vana.
Seljas oli kingikott
sees seal oli kommipott.
Jõuluvana rõõmus, virk
silmas oli särav pilk.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.
Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.
Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.
Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.
Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!
Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi
Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…
Kas on keegi näinud teist
seitsetsada seitsetteist
nääritaati nääriööl,
kotid seljas, nääritööl!
Igaüks teist vastab ei,
aga mina nägin neid.
Tulid kümnekesi reas,
suured tutimütsid peas.
Äkki taadid sel paraadil
polnudki me nääritaadid,
olid hoopis hotentotid,
kõigil pea peal suured potid,
sest et hotentotimaal
ei käi taadid kotiga.
Hotentotid võtsid potist
aad ja eed ja uud ja jotid,
kinkisid need tähed mulle,
loen:
HEAD NÄÄRITUJU SULLE!
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.
Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges
Metsalooma jõulurahu
Tasa lask´vad maale Jõuluinglid.
Seljas valged rüüd, tiivad kuldsed,
käes on suured-maitsvad jõulukringlid
silmis ootusrikkad pilgud helged.
Pehmel lumevaibal jalutavad vaikeslt,
miljoneid on mustjas taevas tähti,
metsalooma jõulurõõmu kaitseks,
mööda metsi jalutamas ingleid nähti.
Nad sügavasse põlisalaande suundusvad,
kus jõule pidamas on metsaloomad,
kõik jõulukringlid loomadele kuuluvad
ja Jõuluinglid neile õiged jõulud toovad.
Lahkuminek saabub ülikiirelt taas
ning igal aastal kahjuks kordub see
jääb seljataha valge põlislaas
on inglid kätte leidmas kodutee.
on ilus aeg,see jõuluaeg
mu silmis siis vaid rõõmu näeb
on kaunis puu,see jõulupuu
siis süüdatakse küünal suur
on ilus laul,see jõululaul
kui kõrvus kostab aisakell
on tore mees,see jõulumees
kes seisab minu lapse ees
on seljas kott.suu habemes
ta parim sõber lapsele
oh jõulumees,oh jõulumees
sa võinud minu SÜDAME
Saabub soove üle maa ja mere.
Jõulutervitusi hingab õhk.
Maailm ütleb pühadele tere.
Ninna tungib piparkoogilõhn.
Keegi vaikselt üle lume sammub,
seljas kott ja valge habe ees.
Kõigile ta tuttav juba ammu.
Uksest sisse astub jõulumees.
Miks küll karu talvel magab?
Kas ta lund ei taha näha?
Või ta hoopis külma pelgab?
Tal ju kasukas on seljas!
Lähen, karu üles ajan,
ära ehin tema maja,
kas ta tahab või ei taha
muidu magab jõulud maha!
Tipa-tapa, kes seal kõnnib,
see on vistist jõulupapa.
Seljas suur kotike,
käes aga jäme kepike.
Kotist jagab kinke häid,
silitab ka laste päid,
aga hoidku kes on paha,
sellel võtab püksid maha.