Kui väljas sajab valget lund
siis BMW näeb õues und ..
hommikul omanik segab und
jälle teedel lendab lund.
Kuniks jälle unes väike bemm
katki läinud akuklemm.
Kuid bemmile see pole mureks,
sest omanik tal hoolas, tore.
Võtab kätte akuklemmi,
valmis ehitab kasvõi M-i
Jõuluhommikul sai tehtud leid,
uue bemmiga tuiskan mööda teid.
Jõuluvana tark mees,
ostis uue BMW.
Põdra sissemaksuks andis,
saani arvelt maha kandis.
Päkapikk BMW V8-t naudib
jõulumees täna naisi landib,
otsib siit ja otsib sealt,
leiab turuplatsi pealt.
Plats see suur ja lai,
nurgas bemari nagu hai.
Hail on nina pisut terav,
haininaks tituleeritud tema.
Kaua ei mõtle jõulumees enam
kingikotti saab pistetud ka hainina kena.
Mu Bemm on nii pikk,
et kaasa tuleb iga tšikk.
Autot seest ma eile pesin,
täna tagaistmel lesin.
Vaatan telkust mehhiko seepi,
sest mu rattad pandi eile peeti.
Nüüd ma panin autole suusad alla,
minek on ainult mäest alla.
Kui jõuan orgu,
lasen pea norgu.
Sest suusk on saast,
siin aitaks vaid naast.
Muidu bmw rattad lahti saab maast
ja ongi kraavis katusepeal maas.
Auto kraavis laiali kui lego
naiste silmis jälle kukkus mu ego
Selle bemmi lõpetas uperkuut,
nüüd jõuluvanalt ootama peab uut.
Käes on ilus jõuluaeg,
kõigi meeltes ootus
ja silmis särab lootus,
varsti käes on päev,
mil tuleb jõulumees
kingitused koti sees,
või ehk kuuse alla ritta,
ilmuvad need ikka!
Kes sääl tümma-tümma tuleb?Kes sääl välisukse suleb?on ehk juba jõulumees?
Tümma-tümma tuleb tema.Oot`vad lapsed,ootab ema,oot`vad jõulukuuse ees.vanakene virk ja kärmas,habe hall ja lumehärmas,seljas kingitustekott.Ei tal ole palju mahti,võtab virgalt koti lahti.Vaata,Liisi,vaata,Ott!Oi,mis nukud,mängukannid,vankrid,vedurid javannid,kalakesed vanni sees!Lastel silmis rõõmusära.Tümma-tümma läheb ära naeratades jõulumees.
Tänane päev on kummaline,
juba hommikul ärgates sumedat valgust aknast paistis,
päeval päike meid tervitamas käis
ja õhtuhämaruses käik kalmistule ja kikiku hinge nii hellaks tegi, et see puruneda võib.
Ahi on köetud ja toas on soe,
lõhnab verivorsti ja kuuse järgi.
Laud on kaetud ja kõik on koos,
nii on jõulud me pere loos.
Siis jõulutaadi külaskäik kõik pahupidi lõi, oh seda sära, mis silmisse tõi, kui kingikoti ta lahti lõi.
Nüüd lõpetama pean ma loo,
et natuke, veel olla koos.
Kas kauneim aeg?
Kas kauneim aeg,
mis hinge poeb,
on suured ostud
Kaubamajast või
kõikjalt kostev
trill ja trall
-või hoopis-
rõõm ja rahu hinges,
silmis sära,
ei mingit kära?
Siis kauneim aeg
on rahuaeg,
ei ostukära
ei liigset sära?
Jääb vaid andeksand,
et oleks ruumi
meil kõigil võita
see KAUNEIM AEG.
vaata ja sa näed -imeilus jõuluaeg
siiras rõõm on lapse silmis
päkapikk tõi kingi ilmsi
sellest rõõmust lapse silmis
sai ka ema-isa kingi
see on jõuluime ilmsi.
Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.
Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.
Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.
Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.
(Killu Loona)
Metsalooma jõulurahu
Tasa lask´vad maale Jõuluinglid.
Seljas valged rüüd, tiivad kuldsed,
käes on suured-maitsvad jõulukringlid
silmis ootusrikkad pilgud helged.
Pehmel lumevaibal jalutavad vaikeslt,
miljoneid on mustjas taevas tähti,
metsalooma jõulurõõmu kaitseks,
mööda metsi jalutamas ingleid nähti.
Nad sügavasse põlisalaande suundusvad,
kus jõule pidamas on metsaloomad,
kõik jõulukringlid loomadele kuuluvad
ja Jõuluinglid neile õiged jõulud toovad.
Lahkuminek saabub ülikiirelt taas
ning igal aastal kahjuks kordub see
jääb seljataha valge põlislaas
on inglid kätte leidmas kodutee.
on ilus aeg,see jõuluaeg
mu silmis siis vaid rõõmu näeb
on kaunis puu,see jõulupuu
siis süüdatakse küünal suur
on ilus laul,see jõululaul
kui kõrvus kostab aisakell
on tore mees,see jõulumees
kes seisab minu lapse ees
on seljas kott.suu habemes
ta parim sõber lapsele
oh jõulumees,oh jõulumees
sa võinud minu SÜDAME
Hommikuti siis, kui ärkan,
uni silmist kohe läind.
Vaatan akent, vahest märkan,
ehk päkapikk on aknal käind.
Hiilin vaikselt, olen kuss,
vahest märkan teda ma.
Aknal seisab punnis suss,
päkapikk sai minema.
Pikka salmi ma ei tea
aga oskan väikest:
Olen emme sasipea,
kel on silmis päikest.
TERE,TERE
SEAL SAMMUB NÄÄRIVANA
KES SILMIST LAHKE MEEL
MEIL KODUS PALJU ÄREVUST
NÜÜD
SÜDAMLIKE PÜHI
SOOVIME!
Päkapikul meel on kurb,
õues pole üldse lund...
Nii ta sörgib öösel läbi pori,
nina nohul, silmis raske uni...
Käed ja jalad tööd tal täis -
äsja jõuluvana juures käis
ja on teel taas laste juurde.
Et puistata saaks sokki suurde
õunu, komme, piparkooke,
magusamaid jõulujooke.
Vaikselt sosistab ta soovi -
tule, lumi, kata hoovi!
Võiks ju juhtuda see ime...
ei siis oleks nõnda pime.
Pisar on mul silmis,
kuna lund nüüd pole maas.
Kas tõesti jõulud nüüd,
jäävad töitsa ära?
Ei, jõulud ikka saabuvad,
kas või ilma lumeta.
Ainult et nüüd jõuluvana,
tulema peab bemmiga.
Bemmile ka uued kummid,
alla laseb panna ta....
päkapikkudel!!
Päkapikud lumevangis
Vööni valgeis lumehangis
Veavad vapralt kingisaani,
Sära silmis, habe maani.
Päkapikud lumevangis
Küürud seljas, jalad rangis,
Teevad rõõmsalt tõsist tööd
Tuisuteel sel talveööl.
Lõpuks päkad lumevangist
Pääsevad kui kalad landist.
Kingid kohal, tühjus rees.
Päkadel on rõõmus meel.
Ärgu kustugu küünalde
sära ei silmist,ei
südamest.Ja
soojus,mis küünaldest
jäänud,jäägu paljudeks
aastateks.
Et oleks Sinu silmis ikka sära
ja elu pakuks rõõmu, rahuldust,
et iga aasta oleks õnnele uus värav,
tuues kaasa väikest seiklust, rahutust,
sest igav olek elada ei kire, leegita
tüürida elu vaid tavade ja reegliga,
ei elu möödu tõusu ega mõõnata,
kuid Sina lase õnneleegil lõõmata.
Kevad
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.
Marie Under
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Laps
Küll on ilus laps,
tal on väike aps.
Mis oleks aps,
see on tõesti ilus laps!
Soove on meil palju,
ronin üle kalju.
Küll on lastel laul,
ikka Paul,Paul,Paul.
Lastel pole aega,
ütlevad head aega.
Lapsed on nii ilusad,
ilusad ja pilusad.
Lastel silmis sära,
ära mine ära!
Sul on ilus pluus,
pildil number kuus.
Lapse huuled huuled huuled,
talvel külmad tuuled.
Kolm,kolm,kolm,kolm,
aknast tuisgab tolm.
Tule minu juurde,
mine koopa suurde.
Lapsi on tuhandeid ilmas,
kõikidel sära silmas.
Ta tuli ja silmis tal naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
õhkõrnu lilli täis käed.
ma tean et elu on väga raske..
kuna minuga koos pole see inimene,
keda ma armastan, kes mulle meeldib.
kus ta on ?
ja mu peas on aind üks küsimus
miks ta läks minema...
mida ma olen tal teinud,
et ta läks minema...
see küsimus ei jäta mu rahule.'
no aga nüüd ma olen õnnelik,
et mul on olemas teine poiss
ja kunagi ta mulle jutles,
et sa jääd kelegi teisega
ja ta sõnad oli päriselt tõsised..
ja ma teise poisiga...
ja see poiss, keda ma armsatasin
enam ei näe enam mu silmis pisaraid...
siis elu käib ja mina elan
Sa tulid kui tuul,
Sa läksid kui pikne.
Pisaraisse matan ma selle valu,
Ja ära arva et palun.
Ära arva et palun sul jääda,
Kui sa ei taha mind saada
Su naeratus on siiani mu silmis,
Ning su kaunis hääl mu kõrvus.
Kuid nüüd sind enam pole,
Kas tõesti on see sinu jaox nii tore.
Kaunis looduses on jõudu ja sära.
Oska seda leida, hinnata ,teistele edasi anda.
Kõik kaunis hoia hinges ja silmis.
Anna endast mis tähtis kõigile...NAERATUS.
Võta kaasa päike ja sära.
Tuulde saada soovid millest ei hooli.