Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.

Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.

Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.

Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.

(Killu Loona)

Jõuluvana habe kare,
istub õues,mängib kabet.
Päkapikk see õue vaatab,
Kuidas jalga passivad tal saapad.

Saapad need nii vana moega.
Jõulumamma kammib poega,
poeg see kisab,ära kitku!
Ma ei jõua muidu pittu.

Jõuluvanal habe kare,
päkapikk istub tares.
Tare kõrval istub vares,
varesel on täitsa mure,
äkki jõuluvana sureb.
Siis ju kinkke enam pole.
Loodan,et ta ikka tuleb.

Muusikale
21.04.05
Muusika – kas on midagi kaunimat?
Muusika – see on elu, kirg, püüd.
Kui ka viimse kõnemehe hääl raugeb,
jääb ikka kostma kutsuv pillihüüd.

Kui kõlab üksainus toon,
kõlab jõuliselt, või siis helgelt,
siis kokku tõmbub veresoon
ja kõrv kuulatab pingsalt.

Kuulatab, kas on see tuttav viis,
iga noot mälestusi täis,
või on see veel võõras, tundmatu ja uus,
üllatusi, ootamatusi täis.

Sureb poeet, jäävad alles luuleread,
sureb helilooja, jääb kõlama muusika, jäävad alles noodiread.

talv on käes, järv on jääs ka meie väike lääs.
siin saaremaal on väga Tore, isegi kui lund ei ole. kevad käes ja lilled mäel, jää sulab ära
enam ei ole laste kära. Suvi on käes, siis unistad jääst, nii palav siis on, et surebki konn. Sügis on tulnud, maas on lehti koolis käia on siis jälle mahti. seliiaa:D