Vaata mulle silma ja sa näed,
et ma suudan elada ilma sinuta.
Kuid ära vaata mulle silma,
sest sa näed,
et mu pisarad reedavad mu*
Sind nähes:tuleb mu sisse hinges sära,naeratus näole.värinad kehas tõmbaavad jalad alt ja süda tahab seest sinuga ühineda.sinuta olen ma võlts,minu sisemine sära lööbõitsele sinuga koos olles.sinuga suudan olla endine-stella kesaint säras ja oli õnnelik.ma vajan sind-olen sinust sõltuvuses ja Armastan sind kogu oma südamest!
Sa oled mu vaimustus,
justkui kirg, mida suudan maalida paberile.
Nagu kingitus,
mis viib mu meeled kaugele ja hajevile.
Sa oled nagu hetk, mis mööduv,
kuid meeltes nii igavene.
Sa oled nagu alkohol,
millel on maitse ja sõltuvus.
Sa oled igal pool
justkui tohutu igatsus,
meeletu kalduvus.
Sa oled mu käsi, mu sõrmed,
mu nina, mu kõrvad,
mu süda, mu varbad.
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.
Taas tõusta
Hing, võimsalt tantsu lüüa, nõuab,
ajal, kui vaim saamatuses, sõuab,
keha, vaid tasa, siin tõusta soovib,
karmimate püüdluste poole proovib.
Soovis, tõusta ja lausada,
mitte minutitki haududa
ma saan, tahan ja suudan,
elu, ning end ma muudan.
Kui vaid suudan, jälle tõusta,
peletada kurja, hirmu lõusta,
taas sammuda pisikesi samme,
mis küll toob, kauge, homme.
Igavusest, hapralt, istun kurval maal,
oleks siin väike, roheline, lõbus aas,
kus tantsisklevad, nood, armsad hiired,
kelle sammud, õnnest suisa kiired.
Äkitselt, armsa soovi elule tõin,
igavuse, sala, kaugustesse lõin,
suudan sammuda nüüd ja uhkesti,
ning seista, nagu kunagi varem.
Kairi Kuusemaa
mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.
Sa ei saa minuga lihtsalt mängida.
Ma pole nukk,
keda kaasa võtta sõpradega hängima.
Ma pole nukk.
Ära istu mulle pähe.
Ma pole nukk,
halvad sõnad mul meelest ei lähe.
Ma pole nukk.
Pole sulle tõugata-tõmmata.
Ma pole nukk,
keda vahel lihtsalt embad sa.
Ma pole nukk,
keda kasutad ära.'
Ma pole nukk.
Mul on olemas väline sära.
Ma pole nukk,
kellega teed mida tahad.
Ma pole nukk,
kelle riiulilt kaasa krabad.
Ma pole nukk.
Ei istu ma elutult paigal.
Ma pole nukk,
ka mulle saab väga haiget.
Ma pole nukk.
Ma tunnen ja näen.
Ma pole nukk,
su kõiki käike ma tean.
Ma pole nukk,
ka mul on hing sees.
Ma pole nukk,
vajan oma ellu meest.
Ma pole nukk,
tahan tunda armastust.
Ma pole nukk,
ava mulle oma südame uks.
Ma pole nukk,
näitan sulle mida ma suudan.
Ma pole nukk,
ära seda üldsegi looda.
MA POLE NUKK!!!