WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Jõuluvana, tubli mees,
sõitis siia saani sees.
Aga häda algas piiril -
tollimaks on vabariigil.

Deklareeris nii mis kole,
vana suust vaid tuli ohe.
Pooled kingid andis ära,
magusa sõid teised ära.

Järgi jäi vaid vits ja saan,
mis küll kingitustest saab?
Jõuluvanal häda käes,
kui just teel ta Prismat näeb.

Vantsib sisse, topib kotti
kõik mis lapsed tahtnud olid.
Raha jätab lisaks siia -
memmele saab viina viia.


Hinne: 5.0/10 (3 hinnet )

Merka (16.12.2007)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas

Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab

Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin

Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel

Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse


Hinne: 7.7/10 (7 hinnet )

karukati (22.04.2008)

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust


Hinne: 7.7/10 (45 hinnet )

kerli (03.05.2008)

Rahumaa sügishommik

Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.

Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.

Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.

Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.

Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.

Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.


Hinne: 6.3/10 (3 hinnet )

Mailis (20.11.2009)

Kõndisin koeraga kesk kanarbikku.
See oli võõras koer, kuid ikka armas.
Jalad tundsid sekka kivistikku.
Olin mere ääres, kajakate karmas.

Suur, must. Kiirest jooksust pikka vajund keel.
Kuis olen endale ma tahtnud säärast looma!
Varbad vastu merd ja kive veel ja veel.
Vaheldust peab argiellu ikka tooma.


Hinne: 6.7/10 (7 hinnet )

Jane (03.12.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Juss läks lolli peaga kooli,
algul küll ei tahtnud minna,
aja kurjaga või heaga,
karjus"Ma ei lähe sinna",
Mina koolisd küll ei hooli.
mina kooli küll ei lähe,
Aga siisgi tuli minna,
õppis tähed-numbrid pähe.
Nüüd on Juhan helge peaga,
enam muust ta suurd ei hooli.
Aja kurjaga või heaga
koolisd koju ta ei lähe.


Hinne: 6.7/10 (30 hinnet )

Kristiina (10.09.2010)

Kadunud hing

Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.

Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.

Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.

Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.

Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 9.4/10 (82 hinnet )

Kairi Kuusemaa (22.03.2011)

mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.


Hinne: 7.5/10 (2 hinnet )

paul suursaar (17.07.2011)

Ma komistasin ja valusalt kukkusin

ma ei vaadanudüldsegi maha.

Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,

kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.





Sai haiget mu süda ja hing

Ka eneseuhkus kannatada sai.

Näe sulguski jälle nõiaring,

ja jälle ma ütlesin ain ult ai.





Valust pisarad valgusid silma,

valust olin lausa hingetu.

Ei märganud isegi sajust ilma,

sellest alandusest olin lausa keeletu.





Oleksin tahtnud karjuda ja nutta

ka laamendada ma oleks võinud.

Minu tunded tallati lihtsalt mutta,

sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.


Hinne: 5.7/10 (3 hinnet )

Diana Sepp (15.11.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww