Kesk kuuselõhnalist tuba,
mis hella ärevust tõi
ja tina sädelev juga vee anumas kihama lõi.
See tina sädelev juga
ja iidne ennustustund vaid õnne uskuda lubab
kesk Jõuluöö puhast lund..

Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.

Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.

Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.

Jõuluööl ikka sünnivad imed,
tihti neil puuduvad isegi nimed.
Alati neisse Sa uskuda püüad,
jõuluaeg neile järele hüüad.
Imed paitavad tihti Su pead,
kui aastaläbi teed vaid head.
Kaunist Jõuluime!

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.

Tule mu juurde ja pane huuled mu suule
Sest nii on õige ja hea.
Tule ma hoian sind embuses.
Olen su lummuses.

Hellus iial hingest mul kao.
Süda meeletult mul rinnus taob.
Kui möödud minust siis hetkeks aeg peatub.
Oled nii kaunis, nii ilus, nii veatu.
Su õrn aroom mind hullutab, pööraseks muudab.
Tahaksin olla, tahaksin suuta.

Olla su süda, su meel, su hing.
Seniks kaugelt vaid imetlen sind.
Muudad mind suureks, muudad mind heaks.
Mis sest, et oled lihtsalt mul veaks.

Elus pole keelatud armastada, uskuda, loota.
Mis sest et lootus on lollide lohutus.
Seniks hüppan kaugust vaid hoota.
Ja liigun ringi maailmas nii tohutus.