Õhtul enne jõulupühi vaatasin, et suss on tühi. Öösel katsun - küll on kole, mitte midagi ei ole! Hommikul kui silmad avan, panen sussidesse jalad. Süda mul ei anna rahu, mõtlen, miks nad siis ei mahu? Äkitselt läks rõõmsaks meel sussi sees on teised veel!
Piiritletud mõte piirituses
„Agnes peatu!“
kostis lask.
Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?
Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.
Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,
ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.
Ilus lumi tuli maha,
enam vihma ma ei taha.
Sügis ajas tuju ära.
Tuul tegi akna taga kära.
Lumi valge,ilus,mõnus,
see sädelus mu ära võlus.
Lumi sajab puude peale,
ja varsti kelku õue veame!
Suusad ära määrime,
nüüd pikka liugu väärime.
Möödus hetk või hoopis kaks,
kui mul peal oli lumi paks!
Ruttu vaatasin kus on mu suusad,
Väga valusad olid mu puusad.
Oih! Kraavi olin sõitnud ma,
Ja suusad ära murdnud ka.
Lõpuks kohal oli ema,
suurt muret oli tundnud tema.
Kohale jõudis ka isa,
väike õde vankris tegi kisa.
Homme oli kõik juba korras,
ka onu oli jõudnud meile Norrast!
Siis kõik üksteise õlale toetasime,
lumesadu aknast vaatasime.
JA JÕULUVANA OOTASIME !
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !
Kudusin kampsunit.
Raske töö.
Lisaks lõngale ja varrastele
peab olema ka armastust.
Kudusin mitu nädalat.
Lõpuks kampsun valmis sai.
Vaatasin igast küljest.
Ei jäänud rahule-liiga vähe armastust.
Harutasin kampsuni üles.
Alustasin uuesti.
Töö muutus huvitavaks,
varraste klõbin muusikaks mu kõrvadele.
Ühel päeval pidin imestama:
töö on juba valmis saanud.
Uurisin kampsunit hoolega.
Igalt poolt vaid armastus peegelgus.
Ma komistasin ja valusalt kukkusin
ma ei vaadanudüldsegi maha.
Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,
kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.
Sai haiget mu süda ja hing
Ka eneseuhkus kannatada sai.
Näe sulguski jälle nõiaring,
ja jälle ma ütlesin ain ult ai.
Valust pisarad valgusid silma,
valust olin lausa hingetu.
Ei märganud isegi sajust ilma,
sellest alandusest olin lausa keeletu.
Oleksin tahtnud karjuda ja nutta
ka laamendada ma oleks võinud.
Minu tunded tallati lihtsalt mutta,
sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.
saatsin perse saatani
taamalt pealt vaatasin
pea norus ,võttis end kokku
läks ja ronis auku roppu
punavärv nüüd tuhmunud
ise peegli ees jahmunud
mõtleb miks nii käitus
mõttes kõib kõva väitlus
lolliks tegin suure saatani
nüüd ette võtan draakoni
Ma ütlesin head aega jõgedele
iidsetele tammedela
ja sinimägedele
ning nägin oma varju
kadumas silmapiiri taha
Ma hüüdsin head aega aastaaegadele
nii suvele
kui ka talvele külmale
ning vaatasin oma varju
vajumas halli müüri taha
Veel hõiskasin ma sügisvihmale,
hõiskasin head aega ka pilvedel
ning siis kaotasin oma varju
kuhugi silmapiiri taha-
head aega teile kõigile ...
Vaatasin enda sisse,
eksisin labürinti.
Vaatasin maailma,
eksisin valedesse.
Vaatasin enda sisse,
jäin labürinti.
neid kurbi õhtuid vaatasin ma sind,
ei teadnud et oled tiivutu lind.
ma tahtsin sind paitada kuid sa ei luba,
sest tühjaks on jäänud minu tuba.