Ilusaim mälestus - jõulujutt.
Palju viind kaasa aegade rutt.
Lihtne toake, emake hell,
talve vaikuses helisev kirikukell.
Säravaist küünaldest ehitud puud.
Vaikne on jõuluöö - pühaim tund.
Vaikuses on Tema sammud,
sahiseva lume sees.
Ootame ju Teda ammu.
Tuleb. Naeratus on ees!
Jäälilledest ehitud aken,
langev lumi.
Jõuluvaikuses kostub
aisakellade kumin.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.
vaikuses on tema sammud
sahiseva lume sees
ootame ju teda ammu
tuleb naeratus on ees.
sokolaaist saapad sall,
karamellisa kukerpall.
suusamütsil tutt on lumest
õnneks nägin seda jõuluunes
Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead
Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses
sisemise vaikuses kasvab hingepuu,
vahel tema oksal laulab sinilind,
on tema püüdmisel hukkumise hind.
Sõprus sünnib
õhtuses õhus
ja vaikuses
sala südamele laskudes
Sa teda hoia
ära enesesse vaid sule
välja ei kellelegi üüri
Ah
samas ei usu ma
mehe ja naise sõprusesse
Igal juhul
hetkel
saatuse narruse tujul
ühest suudlemise riivavst puudutusest
Armastus ärkab Sõprusest
Istun vaikuses
piilun silmanurgast kella,
juba on hiline tund -
pole sind ning telefon ei helise.
Peas vasardab küsimus:
Kas tuled või ei?
taevas süttivad tähed,
aga sind pole...
Ootan aega
et saaks hetke olla ise,
ootan hetke
et saaks aega omaette,
kuskil kaugel on aega
aga minul mitte,
igal ajal on hetked
olla korraks omaette,
ootan aega ette
ootan aega taha
igalepoole, kuhu vaja
kunagi ta ju tuleb
kunagi ta ju jõuab
minu päeva, minu öösse
ebusesse ja vaikusesse.
Rahumaa sügishommik
Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.
Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.
Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.
Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.
Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.
Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.
Õhtuvaikuses sa kõnnid,hingel rahu,hea on meel,
sammud vaikselt,naudid loodust,lund,mis langemas su teel,
vaatad ringi jooksvaid lapsi,kõigis neis on ingli valgus,sosistamas on see valgus,
et saabumas on taas uus algus.
Saabumas on tähtis päev,kui süütad küünla oma käel,
sa tõstad pilgu taeva poole ning lausud oma uusi lubadusi,,,soove,
nad kiirelt taeva poole suunduvad su tähtedeks seal muutuvad ja taeva kõrgustes su jaoks vaid säravad
ning andes uusi võimalusi,uude aastasse nad sulle tee nüüd avavad!
Olla üksi ja karjuda vaikuses
teha kõike, mis igatseb hing
Tahan kahelda oma mõistuses ja tunda, et mul on hing
Tahan laulda valjult ja valesti
naerda enese tegude üle
Tahan olla lapsik ja rumalgi
olla lihtsalt mina - MA ISE
Ma jalutan üksi
Peaaegu vaikuses.
Rohutirtsud sirisevad vaikselt
Kadakad sahisevad
Ma tunnen nende lõhna.
Läbipaistvas ämblikuvõrgus säravad vihmapiisad.
Korjan kummardades kobarast põldmarja.
Kuldkollane lilleõis vaatab mulle vastu.
Korjan ka selle.
Lumivalged liblikad lendlevad
Ja päiksekiired sillerdavad merel
Jäljed end pressinud lumme,
sall katmas suud.
Tahaksin vajuda unne,
vaadata taevas olevat kuud.
Sooja auru hingata õrnalt,
tunda end minevat.
Lahkuda kõikide kõrvalt,
kurvastamata ning pinevalt.
See oli mu hing,
millest süda kõneles,
kui vaikuses kadus ind.
Ei, ainult iseendaga ta sõneles.
Rinnus on nüüdseks pind.
Merily Pähnapuu