Lumi paitamas õrnalt palgel,
kaunis kuu peegeldumas lumel valgel.
Õrnus ja rõõm me südames taob,
kurjus ja tusk sel Jõulupäeval kaob;)
Küünla valgel kuuse all
lõbus tuju tontidel.
Seal nad söövad,
seal nad joovad,
seal nad aasta uue toovad.
Helisegu jõulukellad,
valgel lumel laste naer!
Jõulutaadi ooteajal rõõmsal
meelel maitsku praed!
Kingid kätte - salm kui loetud,
jõuluvanalt paigi sain!
Mis veel tahta, ole vahva,
uuel aastal hoogsam veel!
Ja, et ikka naeruhimus terved - oleksite te!
Poistel täna lipsud on ees,
ootavad nemadki jõulumeest.
Küünlavalgel koos on me pere,
ütleme jõulumehele "Tere!
Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.
Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.
Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.
Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.
Kelle jäljed valgel lumel?
Keda näevad lapsed unes?
Kes siin istus?
Kes siin astus?
Linnukesed teavad vastust!
Hõbehelmeid, härmalund,
taevast alla langeb,
tähesäral suusatee
lookleb üle hange.
Aknal laste silmad veel
vaatamast ei väsi,
lillejääga klaasi veel
ehib külma käsi.
Pilgus kõigil ootus, õnn,
ärev puna palgel,
jõuluingel tuleb ju
tasa tähevalgel.
Soojad mõtted küünlavalgel,
jõuluaeg on soove täis.
Ärev ootus lapse palgel,
kas ta tuleb või mul näib!
Kuuseokstel sädelevad tuled,
imeliselt hellaks muutub meel...
Jõuluvana peagi külla tuleb,
lapsena end täna tunned veel.
Kuigi palmikut sul pole enam pikka,
käedki jutustavad tehtud tööst,
küünlavalgel meenub sulle ikka
lapsepälve kaunis jõuluöö...
Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?
Kuigi kodukolle kaugel,
mõtteis sinna rändan taas.
Jõuluõhtul küünlavalgel,
mõtteis oleme kõik koos.
Rahulikke jõule1
„Küll on tore!”
Küll on hea, et igal aastal
tuleb jälle jõulumees!
Mulle meeldib kinke saada
küünla valgel kuuse ees.
Küll on hea, et kõik nüüd näevad,
kuidas mul on rõõmus meel!
Aga päris jõulupäeval
kodus kinke saan ma veel.
Oleks tore, kui meil kõigil
jõulutaat kaks korda käiks!
Ühest korrast ju ei võigi
saada kommiisu täis.
Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
õhk kristallisid piserdab,
õhk põhjast- tuuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik...
Koit idas veripunane.
Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.
Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.
Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...
Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.
Jõuluõhtu küünlavalgel,
väike pits toob puna palge.
Uueks aastaks kõike head,
rõõmsat reelt ja jonnis pead.
Saab üks aasta varsti läbi,
aga meie ootame,
silmitseme kuusekäbi,
aknast välja vaatame.
Õhtul pimedal ja valgel
kuusel küünlad põlevad.
Salmid selged, puna palgel-
lapsed, jõulud teulevad!
Säraküünla särisedes
rõõmukene rinda poeb.
Hääle kergelt värisedes
väikeveli salmi loeb:
"Tornikella kauge kaja
kaikumas kesk talveööd.
Looja, õnnista ja hoia
kodurahu, päevatööd!"
Jõulu eel
On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv
Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal
Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad
On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...
Siin, selsamal hetkel, ma olengi Sina-
kõik muu on nii mõttetu, hall.
Ma tean ju, et valu ei olegi enam
kui oled mu lähedal.
Võib kildudeks kukkuda taevas me ümber-
Sina jääd ja kõik muu ei loe.
Me seisame hommikupäikese valgel,
Sinu juures on südamel soe..
Siin, selsamal hetkel, ma olengi Sina-
on Sinu mu ihu ja hing..-
Nüüd, uuesti sündides, sinule elan-
ma armastan, armastan Sind!!!
Kuuvalgel ööl sind suudleksin ma,
ja tormisel ööl sind hojaksin ma
kuid hinges on valu sind kaotada taas.
(Selle luuletuse tegi üks poiss kes suri 18 aastasena)
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.
Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.
On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !
Lumi
Kui õhtul lähen magama,
siis vaatan aknast algul.
Ja mida ma pean nägema?
siis ainult jälgi lumel valgel.
Ma vaatan, kelle jäljed on
ja kohe aru saan,
et needju jõuluvanal on
ja tema ilus saan.
Nüüd kuulen,
kuidas uksekell
järsku hakkas: Dinn, dinn, bell!
Ma tegin ukse lahti,
ja nägin kingipakki!
Jõuluvana, mis sa kopid seal ukse taga.
Astu kärmelt sisse.
Mul akna taga lumememm,
kuid tal ei ole tisse.
Need sulasid suure majanduskriisiga,
alkoholi aktsiisi ja seagripi vaktsiiniga.
Ma küünlavalgel põrnitsen tühja külmkappi.
Andrus Ansip jõulusooviks lausub:
"Tule taevas appi"
Istun üksi küünlavalgel,
pisarad need voolavad mu palgel.
Olen ööpimeduses kui vaim,
kui närtsinud taim.
Elu on kole, kui sind ei ole.
Tahaks tunda veel su kuumi huuli,
su puudutusi kuumi.
Soovin et armastaksid sa veel mind,
ma ei taha kedagi,
kui vaid sind.
Õues sajab valge lumi,
kust ta küll nii äkki tuli?
Tuli valgelt pilvepadjalt,
nüüd ta muudkui sajab,sajab...
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.