WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Jänkuema metsarajal
oma ringe jooksmas käis.
Tema jälgi öisel ajal
põlluääred olid täis.

Jänkul jõuluõhtul unus,
et ta pelgab jahimeest.
Tagasi siit metsa punus
hoopis jõuluvana eest.

Nõnda vapper jänkuema
põõsavarju seisma jäi,
oli õnnelik, et tema
jõulutaati näha sai.


Hinne: 10.0/10 (2 hinnet )

Reedu (07.12.2007)

Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...


Hinne: 7.5/10 (2 hinnet )

Aimar Leesalu (13.12.2007)

Õrnpunaseid viirge
päike loojudes loob.
Lumesinetis endas
pikki varjusid koob.
Kuu aknale maalib
helekollase vöö …
Nii salaja sammub
meile uusaastaöö!


Hinne: 9.0/10 (1 hinne )

Deisy Sild (13.12.2007)

Jõulutähekilluke
kõrgel taevas kumab.
Päkapikk, see tilluke,
läbi lume sumab.
Kas sul ikka veel on tööd?
Täna mõtle muule!
Tule parem enne ööd
meile jõulupuule!
Sina avad naginal
kõiki ukselinke.
Tule, meie kuuse all
on ka sulle kinke.
Kui sa näitama ehk end
kuidagi ei harju,
poe siis peitu, kulla vend,
meie kuuse varju.
Meil on jõulupuhtad toad,
kõik on ootel, valmis,
puu on ehtes, laual road,
sõnad kindlalt salmis.
Kui sa kardad jõulumeest
või on hääl ehk kähe,
õpin ise sinu eest
luuletuse pähe.


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Aimar Leesalu (13.12.2007)

Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Deisy Sild (13.12.2007)

Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.


Hinne: 5.0/10 (2 hinnet )

Kiku (13.12.2007)

Külm on käre,
külm on kange,
jõuluteel on laiad hanged.

Mets on mõtlik,
mets on tume,
sõidan üle jõululume.

Teel on jäljed,
teel on varjud,
kuule, kuidas lumi karjub.

Räägib külmast talvekuust,
räägib lumes jõulupuust.


Hinne: 8.7/10 (3 hinnet )

Mayken (14.12.2007)

Jälle on saabumas aasta uus,
olgu ta seekord paremast puust,
olgu ta teguderohke ja tore,
rõõmude varju jäägu kõik mured!


Hinne: 9.0/10 (1 hinne )

Helle-Mai (19.12.2007)

Täht langes ja hangede varju end poetas,
kes teab, mitut salasoovi see toetas.
Võta jõulust aeg märgata teisi ja end,
on hetkeks vaid nähtav tähelend.
Kui selle hetke sa magasid maha
ja soovid ei kiiresti täituda taha,
siis usu: piisab ka enese suurest tahtest,
pole vajalik tingida maale uut tähte.

Kui täht siiski langeb ja hange end poetab,
siis sinu enese tahet ta toetab.


Hinne: 8.8/10 (4 hinnet )

Luule (21.12.2007)

Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.

Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.

Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.


Hinne: 5.8/10 (4 hinnet )

Egert Soomeri (19.12.2007)

Lund sajab ja sajab, on härmas me tee
Kuukullased rajad, hõbepärlitest keed.
Sinu hingeõhk soe minu koheval krael,
meie suudlused magusad all taevalae.

On pimedus kaunim kui päiksene päev,
sest valgus kõik varjutab, tähti ei näe.
Täna öösel ma naudin, et märkad vaid mind
ning kordan sul aina - ma armastan sind!



Hinne: 9.8/10 (5 hinnet )

evening (22.12.2007)

KÜLL TA TULEB

Lumi mööda porist teed
metsa varju roomas.
Juba passipilte teeb
pääsuke nüüd Roomas.

Asju seal ei pakita -
linnul on neid vähe.
Ainult ilma frakita
teele ta ei lähe.

Laulab selles frakis ta
apelsinisalus,
ja kui külm ei takista,
pea ka sinu talus!

Leelo Tungal


Hinne: 7.0/10 (27 hinnet )

nupsik (09.01.2008)

Kui tunned et kipitab kurgus
ja meel on lõpmata kurb.
Kui tunned, et laugude varjus
on soolane pisaraturd
Kui maailma soolases pihus
on südamel jäiselt külm
ja nurjunud tegude sisus
on sõitnud su mõtetetõld.
Siis sõber,
naera me hea sõber.
Naera ilmale otse näkku
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.


Hinne: 9.6/10 (5 hinnet )

tundmatu (09.01.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Talvel karud magavad
Unimütsid on vist nad
Kevadel kui sulab lumi
Lõpeb karul talveuni

Talvel metsas ära kisa
Pahaseks saab karuisa
Kuni veel on lumi maas
Tahab rahus norsata

Ära kisa ega karju
Oma suure ema varjus
Tudub väike karupoeg
Sügavamalt kaissu poeb

Lumetekk ja padjaks mätas
Põse alla pandud käpad
Lase mõmmil magada
Uni aitab kasvada


Hinne: 5.1/10 (15 hinnet )

karukati (22.04.2008)

Kas pole see siis imelik
Et teabki iga päkapikk
Kus elab hea või paha laps
Et kuskil kolm ja teisal kaks

Nad majast majja lippavad
Su aknast sisse hiilivad
Ei varjule jää ükski vemp
Ei ulakus või koeratemp

Kui oled viks ja viisakas
küll jõuluvana teada saab
Sest päkapiku pilgu eest
Ei pääse mitte ükski mees

Kui oled pai siis oodata
On jõuluvanalt kinki ka
Võid olla üsna muretu
Kui peas on laul või luuletus


Hinne: 7.8/10 (4 hinnet )

karukati (22.04.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Marika Mälton (07.10.2008)

Külmade linade põhjatu krabin,
sügavasse unne suikunud keha viimane vabin.
Sisemise tõrviku tahmav sära,
tõrjub monstrumeid,kui kappav mära.
Vaikuse varjus loon oma pildi,
''Erevalge seiklustemaailm'' sildil.
Kosmiline kõiksuseloov jõud allub minule,
ning see kuulub ka sinule!


Hinne: 8.0/10 (1 hinne )

Taavet Malkov (23.11.2008)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...


Hinne: 5.6/10 (9 hinnet )

Valge Päkapikk (04.07.2009)

Sõjakoldes sõdurid

Sajab kuulirahet taevast,
sõdurid on väsinud raskest vaevast,
kui lõhkevad mürsud maas,
ja soldatid ründavad taas,
Kivid, tolm, killud, karjed,
on sellega juba sõdurid harjunud.
Tuleb tank, tolmab maa,
lõhub müüre, maju ta,
toob surma tänavatel-
ei anna armu vaenlastel.
***
Tormijooksu vapralt minnakse,
kõik vaenlased välja lüüakse,
ei surma karda nad,
ustavalt teenivad isamaad.
***
Tulevad koju esimesed kirstud,
kohale tulevad savisaared, partsid,
loetakse moraali, peetakse matused,
kuid sõjakoldes ikka lõhkevad majad, katused,
peagi unustatakse vapper sõdur,
ja varju jääb kõik ta teenitud tõde,
Raske on soldati töö,
kui sõjakoldes langeb öö.


Hinne: 8.7/10 (15 hinnet )

Jevgeni Matjukov (02.09.2009)

Elas kord punane kana,
kes oli väga vana .
Talle meeldis väga kireda,
hommikuti palju virelda.
Ta ema oli müügimees
ka tema nimi selle sees.
Aladasa kriiskas,karjus
tema isa peitis varju.
Elasid nad väikses majas
millel aladasa kajas .
Olid nad kõik karjunud
ja poisi voodis karjunud .


Hinne: 6.1/10 (17 hinnet )

Janne (15.10.2009)

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.


Hinne: 8.3/10 (19 hinnet )

Jane (03.12.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.


Hinne: 4.8/10 (12 hinnet )

lia-maria (23.12.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww