WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Agar pagar ahjuplaadil,
Tegi valmis piparkoogi taadi.
Ent kui taat sai ahjust võetud,
Hakkas pagaril tast kahju.
Kahju oli taati müüa,
Kahju oli taati süüa.
Viimaks mõtles ta
Paneb kuuseotsa ta
Jõuluehteks rippuma.


Hinne: 5.5/10 (2 hinnet )

Regina Nurk (07.12.2007)

Sõidan jõuluks koju,
aastaid pole käinud
memme taati näinud,
näitan neil oma poju.

rõõmust' vanad kortsud
võttes sülle lapselapse.
klaaritud sai vanu apse
maetud tüli portse.

jõuluõhtul saabus
rahu, vaikus maabus,
peres kõik viimaks laabus

uus aasta uut moodi,
pere armsalt koos
õitseb kui valge roos-
nii aastat uut loodi


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

maarja tamm (10.12.2007)

Jõulud see on rahu aeg,
unusta kõik mured,vaev.
Viska halvad mõtted peast,
võta viimast pühast heast.

Vaata enda ümber ringi,
akendel näed susse, kingi.
Neisse päkapikk toob komme,
nagu täna nii ka homme.

Peale kommi toomise
ning jõulumeeleolu loomise,
päkapikud jälgivad sind,
kas õigel kohal su süda ja hing.

Kõik paberile üles kannavad
ning pärast jõuluvanale teada annavad,
kes oli paha ja kes oli hea,
kes sel aastal kinke saama peab.

Jõulud see on vaikne aeg,
siis ei räägita mis mure ja vaev.
Halvad mõtted visatakse peast
ning mõeldakse kingitusest nii suurest, nii heast.


Hinne: 7.3/10 (4 hinnet )

immu (12.12.2007)

Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.

Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.

Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.

Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

Janno (13.12.2007)

Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.

Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.

Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.


Hinne: 4.0/10 (22 hinnet )

Deisy Sild (13.12.2007)

Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.



Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!

Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!

Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi

Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…


Hinne: 9.5/10 (2 hinnet )

Deisy Sild (13.12.2007)

Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus ..


Hinne: 8.2/10 (5 hinnet )

Egle (13.12.2007)

Vaesel väiksel päkapikul
saapad läbimärjad
Kes küll rikkus ilmastiku
sel, kel palju käia

Tassi nüüd veel taskurätti
kommikotil lisaks
Nohu vaevab väikest ätti,
reuma kah teeb viha

Vaat kui kisub aevastama
poetades just kommi
Vaat kui kisub aietama
laps kui kõrval ongi

Ju tal usk siis otsa lõpeb
jõuluimedesse
Sajaks lund! on päka mõte,
kasvõi habemesse

Küll siis tõttaks kommi viima
taga jäljerida
Küll siis jõuaks külla, linna
poleks miskit viga!


Hinne: 4.0/10 (3 hinnet )

inkeri (15.12.2007)

Sahisevad saanid, reed,
sõitjatel on helkvel meel,
jõulusõitu teeme me,
põlislaande viimas tee.

Kena kuuse leiame,
selle alla istume,
lõkketule süütame
ja metsa lummust naudime.

Lõke loidab, limpsib halge,
istujatel puna palgel,
ümberringi maa on valge--
kõik siin tundub lihtne, selge.

Siis endile me tõotame,
et loodust puhta hoiame,
et mitu aastasada veel
on sama kaunis metsateel.


Hinne: 4.7/10 (3 hinnet )

Terje (21.12.2007)

Magab voodis väike Mati,
aknalaual suss on vatist.
Aga ärev Mati luksub,
sest et sussi pani lõksu.

Tahtis püüda päkapikku
otse oma lõksu pihku,
et kui koidab valge hommik,
lõksus on tal kommihunnik.

Nüüd siis viimaks koitis hommik,
kus on tema kommihunnik!?
Pole sussi, päkapikku,
pole läbi läinud trikk ju.

Aga siiski vedas veidi,
suss tal kuuse alla viidi.
Olid kommid, oli suss,
sussi peal veel kingitus.


Hinne: 3.5/10 (2 hinnet )

Enn (21.12.2007)

Oh, vanamemm see usin
jõulupuhastust just tegi.
Prügiämber prahti täis
sussid jalas viimas käis.

Päkapikk ei leidnud sussi
terve toa ta ajas sassi.
Lõpuks lahkus kurvameeli
polnud teda oodand keegi.


Hinne: 6.0/10 (1 hinne )

Tarmo (29.12.2007)

Mis mõtlete uusaasta alguses,
kui viimane küünal on pime?
Ma arvan, ses tehisvalguses
üks tõeline tuli on IME!


Hinne: 8.0/10 (3 hinnet )

Rosinake (20.12.2007)

Jõuluvana jabur vana jõulu ööl käib nosimas kana pärast seda laste juurde kinke viima on ta mäda


Hinne: 3.0/10 (2 hinnet )

Mark Kristjan Pitk (23.12.2007)

Lumehelbeke tasa , tasa.
Tuli viimaks ja me ei maga .
Nüüd iga hetke naudi Sa
ka õhtut Jõulutaadiga!


Hinne: 4.0/10 (2 hinnet )

Evelin (24.12.2007)

Tammed on tugevad tuules ja tormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase kurvini!


Hinne: 8.7/10 (24 hinnet )

tundmatu (09.01.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Algab lõunaks supikeet,
laual kartul, kaal ja peet.
Ema! hüüab väike Reet,
ise närib porknajuppi,
teeme täna rõõmsat suppi!
Sellist suppi leidnud pole
kuskilt kokaraamatust.
Kas see viimaks ehk ei ole
mingi arusaamatus?
ema imestunult sõnab.
Aga Reeda vastus kõlab:
Siis, kui punaporgand ulbib
justkui ümmargune nupp
katlas, kausis, supikulbis -
eks siis ongi rõõmus supp.


Hinne: 7.6/10 (7 hinnet )

Triinu (05.10.2008)

Külmade linade põhjatu krabin,
sügavasse unne suikunud keha viimane vabin.
Sisemise tõrviku tahmav sära,
tõrjub monstrumeid,kui kappav mära.
Vaikuse varjus loon oma pildi,
''Erevalge seiklustemaailm'' sildil.
Kosmiline kõiksuseloov jõud allub minule,
ning see kuulub ka sinule!


Hinne: 8.0/10 (1 hinne )

Taavet Malkov (23.11.2008)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...


Hinne: 5.7/10 (10 hinnet )

Valge Päkapikk (04.07.2009)

Hüvastijätt

Kui aeg on käes ja tuleb lahkuda,
siis pisarad soolased voolavad.

Käed hoiavad kinni, kui viimast
et järsku ei lasekski lahti.

Süda hoiab kinni, kui viimast
et meid ei saa ju lahuta.

Ja vihma kallab ja kallab,
et keset suve talv saabuda saaks.

Päikest ei ole oodata veel,
sest põhjatu kurbus on pilvena ees.

Sinu silmad, mind saatma jäid,
kui minuomadel korjasid pisaraid.

Sinu käed minust kinni hoidsid veel,
kui sul kõrva sosistasin helluseid.


Hinne: 7.0/10 (3 hinnet )

Mailis (01.11.2009)

Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006

Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.

Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.

Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.

Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.


Hinne: 6.0/10 (20 hinnet )

Pille Naur (05.12.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.


Hinne: 4.8/10 (12 hinnet )

lia-maria (23.12.2009)

Õige sõber.

Kui sõbral on valus ja haiget ta sai,
siis lohuta teda ja tee talle pai.
Kui abi sest pole, ikka kurb on ta meel,
sa kalli võid teha- nii paremgi veel.
Kui ikkagi rõõmsaks ei teda tee see,
võta viimane kompvek ja pooleks see tee.
Parimaks kingiks mis sõbrale tahta,
on see, kui ei hoita vaid enese nahka.


Hinne: 8.9/10 (41 hinnet )

Sätukas (03.02.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2020 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww