Ma istun siin ja süütan küünla ning mõtlen olnule.
On jõuluaeg nii kaunis, käes taas vaikne hetk iseendale.

Kuidas elad,jõulutaat,
kas ka sina kinke saad?
Keset lund ja jääd ja tuiske,
kas toob keegi sulle uiske?

Täna, homme, ülehomme,
kas toob keegi sulle komme?
Kui sa oled illikuku,
kas toob keegi sulle nuku?

Külastad kui legomaad,
endale kas lego saad?
ja kui jõuad soomemaani,
kas siis tahad soome saani?

Ei, mu laps!Sa mõtle vaid-
igatsen üht pikka paid.

SÜDAMESOOJUST ENDALE JA TEISTELE JAGAMISEKS NIIJÕULUAJAL KUI KA JÄRGNEVATEL PÄEVADEL!RÕÕMSAID JÕULE

Kui sa ärkad öösel selle peale üles ,et mingi pax mees topib sind kotti siis ära karda. Kirjutasin Jõuluvanale, et tahan sind endale!!

Ilusaid jõule!

-Päkapiku pihtimus-

Minu pisikeses punases kindas on peidus su soovimaailm lai.
Läbi karge õhu, milles unistad ja mida sa hingad, kõik see sinna kogutud sai.
Nüüd ma puhun oma pisikesest punasest pihust kõik su soovid lumehelvestena õhku-
vaid ulata käsi ja püüa oma õnn endale tagasi pihku !

Jõulupeole ma ei lähe,
sest et mul ei jää salmid pähe.
Parem kolan linnas ringi,
ostan endale ise kingi.

Kuidas elad, jõulutaat,
kas ka sina kinke saad?
Keset lund ja jääd ja tuiske,
kas toob keegi sulle uiske?
Täna, homme, ülehomme,
kas toob keegi sulle komme?
Kui sa oled illikuku,
kas toob keegi sulle nuku?
Külastad kui legomaad,
endale kas lego saad?
Ja kui jõuad Soomemaani,
kas siis tahad soome saani?
”Ei, mu laps! Sa mõtle vaid-
igatsen üht pikka paid.”

Jõuluunistus.

On jõuluõhtu saabumas
Ja mured kõik laabumas.
Vorstid särisevad ahjus
ja kartulgi valmib ahjus.
Ma sooviksin endale üht maja
ja autotki oleks vaja.
Emale sooviks ma lipumasti,
Isale aga tööriistakasti.

Oh, saaks neid kuidagi täita,
see võib ju raske näida.
Autot, maja ja muudki veel
ei saa ma neid, ikkagi veel.

Mul on üks sõber Kalle,
kes ostis endale talle.
On tallel kõpsuvad sõrgades jalad,
kuid Kallel jalas saapad on vanad.
Ta jõulumehele esitab palve
ja lubab lugeda palju salme,
kui kingiks ta saaks vaid saapad uued
ja selgagi paksema, soojema kuue.

Need read Kalle eest pean kirjutama,
sest ise ei nõustu ta luuletama.

JUUNI

Kui kollane võilill on päike -
soe lillelõhn juures on tal.
Sa endale tundud nii väike
nii puude kui päikese all.

Suur heinakõrs sulle on suuni,
kuid putuka jaoks on ta puu…
On heinakuu, jaanikuu, juuni -
kuum maasikamaitsemiskuu!

Leelo Tungal

Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.

Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.

Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta...

Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta...

Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.

Vanaks oled jäänd sa juba,
halliks jäänd ka sinu tuba.
Kord sa lendad taevas ringi,
et otsida endale kuldseid kingi.
Lõpuks jälle sünnid siia,
lõpuks saan sind ära viia.

Nüüd peeglisse ma vaatan ja küsin enda käest.
Miks oled sa kurb ja nutad koguaeg.

Kui peeglisse ma vaatan ning vastan siis endale.
olen lootusetult armunud ja süda peksleb sees.

tahan minna Ta juurde ja öelda mida tunnen.
Kas vastab ta samaga või haiget teeb mulle.

Aastaajad

1.kevad:
Kevadel on väga ilus
keegi pole enam vilus,
päike paistab rõõmusmeel
ojake voolab teel.

2.suvi:
suvel on nii mõnus soe
heina kuhjas peitu poen,
maasik mari on nii hea
hüppan vette üle pea.

3.sügis:
sügisel on vihm ja tuul
lehed langevad kõik puult,
seeni metsast korjan ma
väga suure korviga.

4.talv:
talv on külm ja jõle
kuid ta pole jäle,
ostan endale uued uisud
mind ei sega külmad tuisud.

Kui inimene sünnib ilma
hakkab ta kuduma kangast,
tal varrastel on elusilmad
millest koob ta oma elule mustri.
Ta valib ise oma elule värvid,
kas punased,kollased,valged.
Need armastus,päike ja südamepuhtus
kui keegi ei riku ta värve.

Kui eliteel vahel tal valutab süda
ja miski jääb piinama hinge
tuleb mustrisse mustade lõngade rida
ja hallide toonide viirg.
Kui on tal elus rõõmsamad päevad,
nagu oleks ta lillede sees
siis põimuvad mustrisse kirkamad lõngad
ja kaunimad päevad ta teel.
Elu on nagu kangas meil kõigil,
iga inimene koob sellest endale mustri
kas kood hommikul,päeval või õhtul
su muster määrab ära saatuse igavesti.

Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.

Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.

Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.

Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !

Kõndisin koeraga kesk kanarbikku.
See oli võõras koer, kuid ikka armas.
Jalad tundsid sekka kivistikku.
Olin mere ääres, kajakate karmas.

Suur, must. Kiirest jooksust pikka vajund keel.
Kuis olen endale ma tahtnud säärast looma!
Varbad vastu merd ja kive veel ja veel.
Vaheldust peab argiellu ikka tooma.

Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006

Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.

Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.

Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.

Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.

Jõuluaeg

Jõuluajal lumi maas,
järvi katab jääkaas.
Lastel päkapikud käivad,
nii jõuluud rõõmsad näivad.

jõuluroaks meil kartul kapsas,
kass endale liha napsaa.
Magustoiduks mõnus piparkook,
kõrval magus mahlajook

JÕULUD KÄES

Jõulud juba käes,
kindad on meil jääs.
Lumememmed igal pool,
mõnes kohas lumest tool.
Majad nii lumisad,
ja päkapikud unised.
Jõuluvana kinke toob,
vahest ka endale salli koob.
Nii ilus on me jõulupuu,
taevas särab väike kuu.
Särav lumi kukub maha,
otse kohe kuuse taha.

Kui kollane võilill on päike -
soe lillelõhn juures on tal.
Sa endale tundud nii väike
nii puude kui päikese all.

Suur heinakõrs sulle on suuni,
kuid putuka jaoks on ta puu…
On heinakuu, jaanikuu, juuni -
kuum maasikamaitsemiskuu!

Pruuni värvi olid su silmad.
Nad lugesid läbi mu ihu ja mõtted.
Puurisid ajugi auklikuks.
Tegid hinge endalegi talumatuks.
Nüüd su silmade värv on värvitu.
Ihu ja mõtted jäänd laokile.
Aju asemel kui aseaine.
Seda nimetatakse nüüd vaid -
abieluks.

Videvik
Lastes varjudel kanda end udus,
Lastes viia end eemale siit
Tunda puudet, mis tundub kui õudus,
Eemal laiumas sinine niit

Tunda pimeduse puudutust ihul,
saada tunne, mis hirmu vaid toob
üle raja, üle tumeda rohu
lasta kanda end varjude lool

Jõuda sinna, kus helgivad tähed,
kus loodus on kaunim kui Maal
kus päikesevalgus on uni
ning asulaks vaid üks suur saal

kus sind kannavad surnute hinged,
su videvik endale saab

Emake, kallis emake
palun tule minu juurde
sa oled hea
nagu õrnlinnuke
võta mu naeratus endale
ja nuta isa eest
kui sulle kingitakse lilli
võta mind sülle ja naerata
see naeratus jääb mulle igaveseks meelde
kui sa seda teed.

Kui pole sind, pole ka mind.
Kes teaks miks tegidki nii,
et sinuta pean elama nüüd.
Ootama ja lootma, kuni sa tuled .
Küni ütled ja võtad
ningendale jätad !