Kullakallis jõulumees,
sul on punanina ees.
Selle otsa musi ma
annan,kui sult kingi saan.
Taas saan kingi,mulle kalli.
Oh mis hool!
Kannan seda valget salli
igal pool.
Jõuluvana seda tea
mis ma ütlen, meeles pea -
pole teist nii armast paid,
kes käib mööda ilmamaid,
pääseb läbi igaltpoolt,
laste pärast kannab hoolt.
Aina kõnnid tood ja jagad
väga harva, kui sa pragad
päkapikud on sul kenad
nagu sinu väiksed vennad
habe on sul pehme ees -
oled küll üks vahva mees
habe on sul vägev ees
oled täitsa rahvamees...
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Vaata seda haljast kuuske
metsa serval õõtsumas;
tüvi sirge, oks tal kerge,
nägu lahkelt naeratab.
Hõissa taati! kiirel sõidul
hobu sinna juhata,
jõuluehe saani tõsta
ja siis koju kihuta.
Lumi laulab, hobu hirnub,
saanitallad välguvad.
Meie taat ja väike poisu
jõulud koju kannavad.
Jõulud see on rahu aeg,
unusta kõik mured,vaev.
Viska halvad mõtted peast,
võta viimast pühast heast.
Vaata enda ümber ringi,
akendel näed susse, kingi.
Neisse päkapikk toob komme,
nagu täna nii ka homme.
Peale kommi toomise
ning jõulumeeleolu loomise,
päkapikud jälgivad sind,
kas õigel kohal su süda ja hing.
Kõik paberile üles kannavad
ning pärast jõuluvanale teada annavad,
kes oli paha ja kes oli hea,
kes sel aastal kinke saama peab.
Jõulud see on vaikne aeg,
siis ei räägita mis mure ja vaev.
Halvad mõtted visatakse peast
ning mõeldakse kingitusest nii suurest, nii heast.
Pusin, pusin, pusin,
saangi kingi lahti.
Kannatust veel varun,
sahtlisse viin peale,
ja siis kaisukarul
haaran ümber kaela.
Aitäh sulle Jõulumees
selle kingituse eest.
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
Miks küll jõulud veel ei tule?
Vaatan välja, näen lund.
Ära saatnud oleme suve,
imetlen, kuni saabub öötund...
Õues tuiskab ja valge on maa,
ma magan rahulikult.
Unistus see täitub ka,
jõule ma ootasin kannatamatult.
Ärkan hommikul hämaras,
õnnelik ja rõõmus.
Näen, et kuusk on säramas,
jõulutaati ootamas...
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Jõulud,need on kena aeg,
jõuluvana armas naer,
päkapikud teevad tööd,
lapsed ootamas on reed,
tähesära paistmas taevast,
jõulutaadi ree on vaevas,
pered saavad jõulurahu,
jõulutaadi kannad valus,
laulab noor ja laulab vana,
kinke jagab jõuluvana,
päkapikud saavad puhkust,
jõulumeest on näha õhust,
lehvitamas pered talle,
ootamas uut aastat jälle.
PÄKAPIKUD OLEME,
PAKSUS METSAS ELAME,
JÕULUDEKS ON MEIL PALJU TÖÖD.
METSAS LOOMI TOIDAME,
LASTEL KINKE KANNAME,
SEE ON OLNUD MEIE TÖÖ.
JÕULUAEG ON KÄES !
JÕULUAEG ON KÄES !
JÕULUTÄHT ON ÕHTUL HILJA NÄHA.
SIIS,KUI LAPSED PUHKAVAD,
PÄKAPIKUD TÖÖTAVAD.
UNES LAPSED NÄEVAD MEID.
JÕULUAJAL AGA NII,
KÕIK ON HOOPIS TEISITI -
VÕITE ILMSI NÄHA MEID.
JÕULUAEG ON KÄES !
JÕULUAEG ON KÄES !
JÕULUTÄHT ON ÕHTUL HILJA NÄHA.
Väiksena teada tahtsin ju seda
miks jõuluvanal ikka punane nina
miks pikka habet ta kannab
ja jõulude ajal pakke vaid annab?
Nüüd ammugi tean ma seda,
et Lapimaal külm on ju temal
ja habet-kui vesti ta kannab
see talle sooja nii annab.
Ja pakkegi saada nii kenam
kui jõulute ajal toob tema.
Jõuluvana kannatus
Kord ohkas süngelt Jõulumees
ees jälle tuttav rada
seal kuri koer on ukse ees
kes võib sind hammustada
Kui koerast mööda viinud tee
võid jalgu lõdvestada
sa tabureti nurgale
saad vaikselt nõjatada
Kõik salmid tuleb kuulata
koos kaasa lüüa tantsu
sul tuleb nälga varjata
ja kiita väikest Antsu
Neid pakke kokku korjatud
on terve üksteist kuud
kaupmehi Hiinast orjatud
ja panti pandud luud
Kõik maksud tuleb maksta veel
aktsiis ja toll ja tulu
sa kulud kannad laenu teel
oh seda vaeva valu
Siis õhkas rõõmsalt Jõulumees
küll vaikib jutuvada
sa pehme lumest teki sees
saad aasta pikutada.
Pusin, pusin -
saangi sõlmed lahti,
mina olen usin
ega salli prahti.
Kannatust veel varu
sahtlisse viin paelad
kaisukaru ajan ümber kaela.
Aitäh jõulumees
selle kingituse eest!
Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel,
paljajalu tuleb.
Süda soe ja sära silmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki,
läbi valge saju.
Tahan Lexust maja ette,
suuri raskeid kullast kette,
vesiroose vannivette,
varbaid panna sulamette.
Et sa sööki kannaks voodi,
VISA kaardi annaks poodi.
Jõuluaeg
Jõuluküünal särab,
ootab koduvärav.
Ja jõuluvana tuleb,
tal on nimeks Sulev.
Annab kingipakki,
äkki küünelakki.
Järgmisel aastal kohtume jälle,
niikaua kanname sooje salle.
Laura Jõe
Õues sajab valget lund
karuott näeb koopas und.
Päkapikk see kinke kannab
ühe karule neist annab.
Saabub kevad, karu ärkab
kingipakki koopas märkab.
Kingipaki lahti teeb
leiab sellest maitsva mee...
kas sa tead et juba ammu ,
mitu päkapiku meest.
jälgivad su iga sammu
meie jõuluvana eest.
mis sa teed nad täpselt teavad:
kuidas istud, jonnid, sööd.
jõuluvanale nad ette kannavad,
see on päkapikkude töö.
Ja siis uuel-uuel aastal
jõuluvanal kirjad ees.
kas võiks sulle pakki anda?
-healaps olemise eest.
Me ehtisime täna kuuske,
no küll sai alles ilus puuke.
Ta kauneid hõbevärvi ehteid kannab
ja küünaldega endast märku annab.
Ma vaatan seda uhket jõulupuud
ja hetkeks kaovad mõtted muud.
On headus täielikult võitu saanud must,
sest nõndapalju soojust õhkub kuusepuust.
Oh, jõuluaeg, kuis südame teed hellaks
ja muudad hinge helisevaks kellaks.
Jõuluööl see kannab
hõbedasi kingi,
mööda maja hiilib
õige vaikselt ringi.
Andestus ja soojus
nõnda kokku saavad,
jõulupühad kaunid
kauaks meelde jäävad.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi
Armastus on uue elu alus,
lapseootus kauneim aeg meie elus,
kui väike ime kasvab ema rinna all,
nii habras, puhas hing on tal.
Ei tea ta veel mis elus ootab ees,
nii turvaline, mõnus emaüsa sees,
on kasvada ja ootata mil saabub hetk,
kui alguse saab raske sünniretk.
On siia ilma jõudnud nüüd see ime,
kes kannab kaunist ..... nime,
need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,
ei kaunimat tea meist keegi juu.
Üksi.
Miks inimene elab nii üksi,
miks kannab ta püksi!
Ahv peresuhetki peab,
nii on hea, seda ta teab.
TA SURUB SUULE
JA SÜDAMELE,
MUUTUB OHTLIKUKSKI,
MATAB VAHEL HINGE.
TAHAKS TA SINULE
HOIULE ANDA.
KUI SA EI SÖANDA
TEDA IGA PÄEV
ÕLUL KANDA -
VAHEL ÕHTUTI,
KUI VAATAD PEEGLISSE,
PAITA PÕSEGA — EHK SOBIB TA
SU SILMADE VÄRVIGA.
ÜKSINDA MA
NIIKUI NII
EI KANNA TEDA ÄRA.