Oh tule jõuluöö tähetund,
maailma üle end laota!
Too kõigile vaevatuile und
ja kahtlused hingest kaota!
Suur rahu mu südamesse too
kui lapsuke püha ja puhas,
kes sõimes sündis hele ja noor,
kui lilleõilmeke luhas.
Kõle videvik langes,
hiljuti lemmetas lund,
külma tähtede und.
Kõndis lapsuke hanges,
paljad jalad pooljääs,
küünal kohmetanud käes.
Kõigil koputas ustel,
olgu kuld, olgu muld,
pakkus vaikides tuld,
küünal tuules poolkustel.
Kotta päikese tõi,
päik'seks südamed lõi.
Ruttab laps läbi lume
paljajalu ja -päi:
valgeks taga kõik jäi,
öö ees varitseb tume.
Lapse lõpmatu tee,
täht ent sätendab eel.
Maad nüüd katab valge lumi
Jõuluaeg see meile tuli
Sünnib ilma Jõululapsuke
kingituseks kõigile.
Läbi küünlaleegi valget sadu
aknal lapsuke kes paljajalu.
Ootab uksele üht koputust
ja südame lähedast naeratust.
Mõttes kordab jõulusalmi
ja aja mõõdudes juba uuski valmib.
Jäälilled õide puhkend aknal,
neid pakane osavalt maalima hakkand.
Läbi küünlaleegi valget sadu
näeb lapsuke aknal kes paljajalu.
Ühte lähenevat kogu ,
kes naeratust kõigile toob koju.
Se särasilmne lapsuke
jooksujalu uksele.
Et vastu võtta jõulumees
kel palju kinke kotis veel.
Vagura poisi magusa soov
On sussi sees hommikuti magusat,
ja lapsuke istub toolil vaguralt.
Tal soov on saada magusat,
mis teenitud on vaguralt.
Ja emme annabki magusat,
ja poiss ikka veel vaguralt
istub toolil ja noogutab pead,
ja ema arvab,
et aeg kooli nüüd minema pead.
Laura Jõe
Kallis emme-emme-emme
Soovin sulle õnne-õnne-õnne.
Igaveseks jääd mu emaks,
mina sinu lapsukeseks!
Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.
Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.
Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.
Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...
Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.
Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.
Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.
Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.
Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.
Ekslev lapsuke rändamas teel
Teel kohtas ta helendavat tähekest
Täheke ,täheke saada mind koju
kus on mind ootamas linnuke väike.
Tean ,et ta mind just vajab ,kuid
kaotasin tee.
Leidlik täheke teele mind saatis õnnelik
lapsuke säras kui päike -leidis üles oma
kodutee päikese