Sooviks saada kinki head,
miskit praktilist, Sa tea.
see võiks olla palgatõus
aasta lõppuks väike lisa,

- et saaks rahulikul meelel
tunda rõõmu pühadest
ja et peale pühi neid
ei oleks tasku tühi meil.

Emmel jõulurõõmu vähe,
hanepraad ei alla lähe.
Tundis, et on miskit mäda,
vist on kallal kõhuhäda.

Kaua ikka kempsus tammud,
tohtri juurde seadis sammud.
Et saaks kiirelt hädaabi,
pille või siis küünlaravi.

Perearst, kes purjutas,
talle välja kirjutas -
selleks, et saaks korda kaki,
säraküünlaid terve paki.

Emme kodus ravis kõhtu
terve pika jõuluõhtu.
Rõõmu nii, et sure ära -
taguotsas küünlasära!

Uksekella tilla-tölla,
kostis äkki esikust,
mõtlesime kes võiks olla,
kolistamas välisust.

Isa haaras jahipüssi,
mind võis näha laua all,
ema üles tõstis sussi,
kananahk vist seljas tal.

Hiilisivad ukse juure,
turvalisust tagama,
kartuses et päti suure,
kahjutuks peab tegema.

Ukse taga polnud miskit,
ära läinud röövel tola,
maha unustanud siiski,
kotitäie kila-kola.

Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?

Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.

Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...

Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.

Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.

Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.

Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.

Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.

Miskit sooja jäises taevas
voogab üle maa.
Mida hardamaski palves
sõnuks ütelda ei saa.

Tulid jõulud poriteega,
miskit polnud teha reega.
Siis kui mees toas vorsti kiidab.
naine õues muru niidab

Jõuluõhtu

On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.


15.detsember 2004.a.

tuppa kuusk on veetud
kellele koht poetatud.
mässitud kardatega,küünaldega
et jõulusoovid tugevdada

lootus paremaid jõule
et jõuluvana saabuks meile
igaaasta luhtunud soovid
ehk selle aasta imeks saavad

päkapikud käivad tasa
ehk see on märk mu teele
jõuluvana saabub täna
et saaksin kord teda oma elus näha

minutid tiksuvad ja aeg venib
lootus nullilähedane.
kaminas miskit keerleb,
oh imet sealt välja tuli jõuluvana

Mine, sussi suukest paota!
Päkapikk vist miskit kaotas.
Kukkus otse sinna see,
leidids sinu juurde tee..


Hanna-Liisa(12)

Vaesel väiksel päkapikul
saapad läbimärjad
Kes küll rikkus ilmastiku
sel, kel palju käia

Tassi nüüd veel taskurätti
kommikotil lisaks
Nohu vaevab väikest ätti,
reuma kah teeb viha

Vaat kui kisub aevastama
poetades just kommi
Vaat kui kisub aietama
laps kui kõrval ongi

Ju tal usk siis otsa lõpeb
jõuluimedesse
Sajaks lund! on päka mõte,
kasvõi habemesse

Küll siis tõttaks kommi viima
taga jäljerida
Küll siis jõuaks külla, linna
poleks miskit viga!

Mis on päkapikul muret?
Tal ju kena ülemus,
Paitab päid ja jagab kinke
Ei miskit jama, rumalust.

Mida panna selga, pähe
Päkapikul muret pole.
Selga kuub ja pähe müts
Jalga punasametine püks.

Bensumuret mitte mingit,
Saani ringi veab neil vingelt,
Nii et huulil naer ja laul,
Põhjapõdra kondiaur.

Ainus mure päkapikul
Sellel väiksel õnnelikul
Et ei kaoks ta positsioon
Kui hulluks läheb inflatsioon.

Jälle käes on jõulukuu,
Toas särab jõulupuu,
On rõõmsad päevad kõigil ees
Pea ootab salmi Jõulumees.
Sooviks saada kinki heat
Miskit magusad - Sa tea!

tere kallis jõuluvana.
sulle kirjutab nüüd eliisa.

istun kodus laua taga.
täitsa reipalt veel ei maga.

tead sa tule pisut varem
mida varem seda parem.

ma ei heida miskit ette
aga äkkiune-mati
jõuab sinust ette.

igavesti sinu eliisa

Mul meel on mustja tuju paha
sest lund ei ole sadand maha
nüüd siia sõita saaniga
Taat tulla ei saa põdraga.
Kui jõulutaat ei tulla saa
tema asemele astun ma ,
sest ega ilma kingita
või jätta õde,venda ma.
Ma pliiatsid mis terved veel
panen pakki oma vennale,
mu nukk mis üsna kenake
saab kingiks õeraasule,
ja isale teen paki ka
ta kingiks ema salli saab,
aga ema paki sisse siis
panen kommiraha -krooni viis !
tal meeldib poes sopata,
las ise kommi ostab ta.
Aga omale ? Oh kus on häda,
ei või ju ise pakki teha !
Kuid pole miskit parata
sell aastal jään ma pakita...

Jõulumees!!!

HUVITAV KAS PÄKAPIKUD
KIRJA TÕID SUL KÄTTE.
MUIDU MEIE PERE JUURES
JÄÄD SA SUISA HÄTTA.
VANAEMA ON MEIL NÕUS
KANDMA KA T-SÄRKI.
VANAISAL ASENDA
KA MISKIT SAMA VÄRKI.
ISAL SOKID KÄIVAD KA
PÜKSI NUMBRIT SA EI TEA.
LAPSED KOMMIDEGA NÕUS
AUTO KÄIB SUL ÜLE JÕU.
MUL TOO RAHA ASEMEL
ARVUTI, MIS TASEMEL.
LOODAN MA, ET SOOVID KA
SULLE KÄTTE JÕUAVAD.

Tasakesi, tasakesi tuppa tuleb ta, salamisi sussi sisse poetab miskit head.Piilub siit ja piilub sealt-iga akna tagant, kas on lapsed olnud head, või on olnud pahad.

Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.


Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!


Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.


Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.

Hiied põlised Eestimaa rikkus,ammustest aegadest hoitud on neid,nüüd aga rajada soov oleks sinna millegipärast miskit,et lõhkuda neid...neid Hiidesid lõhkudes tungitakse Maaema rinda..rebitakse välja puud..tema pojad...tallatakse kinni viimsed kui ojad,ollakse julmad ja jõhkrad..Raudsed lõuad kisuvad puruks sajandeid seisnud pühad paigad,pisaraid valab emake maa....aru kül kuidas inimene ei saa sellest,et raha ei kõlba ju süüa....

Lill mu aias,
Putukas see astus laiaks.
Mesimumm nüüd lenda peal,
otsides sind leian seal.

Lilleke mu aias.
terve aia t'is mul kasvas.
Nüüd tulgu roosid, tulbid ja kõik muud,
ei ütle sulle miskit uut, kui annan sulle suud.

Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees

Sind märkasin mina.

Ma nägin sind kunagi koolis,
ma armusin sinusse kohe,
Nägin sind muusikatsoonis,
ja kukkusin kuristiku lõhe'.

Ma nägin sind aastaid hiljem,
siis sinust ma juba mõtlesin,
su nägemist ammu igatsesin,
kuid sain aru nüüd,
et parem olla igatsuseta.

Kuid tagasi püüdsid mu pilku jälle,
jäin rahulikult paigale ma,
kuid ei kunagi tundnud ma seda,
kuni minuga tantsisid sa.

Ma nägin sus varemgi annet,
muusik ja laulja kuulus,
siis kummitama jäid sa mind,
ja kummitama jäid ka nüüd.

Su naeratus joovastas mind,
su tarkust imetleb lind,
su vahvust näitab su ind,
ja ei miskit muuda ka pind.

Ma märkasin sind varem,
ka siis mulle meeldisid,
kuid nüüd uuesti sind märkates
sinusse kiindusin.

Jõulud kohe tulevad
aga kanad ikka munevad.
Ei saa jõuludel ka rahu,
muidu münt rahakotti ei mahu.

Laps ootab kinki
kuid saab jõuludeks hoopis sinki.
Sest väga suur on MASU
kuid sellest pole miskit kasu.

Kuid münte kogub natuke,
sest südames tal kakuke.
Siis kakukesest saab Barbike
mis toob tal tore Taadike.

Mu südamel on halli vihma nägu
ja silmist pleegib mere sinakas kristall.
Ja aegki venitab ühtainsat pikka vagu
või on ehk suksu muutund kronuks tal.

Uus aastatuhat meil ei muuda miskit,
võib-olla hetkel korraks luban endil viskit.
Kui suunurk korraks keeldub gravitatsioonist
ehk luban projekti asemel lihtlabast joonist

Elas kord üks väike laps
Kes oli muidu virk ja kraps
Kuid ta ei uskund imedesse
Ega päkapikkudesse
Kuid ükskord vaiksel talveööl
Siis kui pikud olid tööl
Ärkas lapseke unest üles
Ning avastas et keegi tema süles
See oli väike päkapikk
Lühem kui tuletikk
Kuid laps, see arvas et näeb und
Sest käimas oli kesköö tund
"see pole uni" ütles pikk
"kuigi see tundub sulle imelik"
laps see ikka ei uskund päka juttu
vaid läks hoopis uuesti tuttu
Kuid hommikul kui paistis päike
Ärkas lapsekene väike
Kuid miskit paistis padja all
Seal oli päkapiku müts ja sall
Laps sai aru, et ta oli olnud pime
Siiski olemas on imed
Päkapikk – see on ikka tõsi
Kes lastele teeb üllatusi

kiri jõuluvanale

Tere,kallis jõuluvana
Sulle kirjutab nüüd Kati
Istun kodus laua taga
Täitsa reipalt.Veel ei maga
Tead,Sa tule pisut varem.
Ma ei heida miskit ette,
aga äkki Une Mati
jõuab Sinust jälle ette.
Igavesti Sinu kati.