Jõuluõhtu-kisa-kära.
Kingid kadunud on ära!
Vembu mängis jõulumees,
lastel nüüd on silmad vees!
Ema kutsub lapsed kööki,
pakub neile jõulusööki.
Peagi lapsed toas on taas.
Oh imet - kingid kuuse all on maas!!!
Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.
Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.
Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.
Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!
Metsalooma jõulurahu
Tasa lask´vad maale Jõuluinglid.
Seljas valged rüüd, tiivad kuldsed,
käes on suured-maitsvad jõulukringlid
silmis ootusrikkad pilgud helged.
Pehmel lumevaibal jalutavad vaikeslt,
miljoneid on mustjas taevas tähti,
metsalooma jõulurõõmu kaitseks,
mööda metsi jalutamas ingleid nähti.
Nad sügavasse põlisalaande suundusvad,
kus jõule pidamas on metsaloomad,
kõik jõulukringlid loomadele kuuluvad
ja Jõuluinglid neile õiged jõulud toovad.
Lahkuminek saabub ülikiirelt taas
ning igal aastal kahjuks kordub see
jääb seljataha valge põlislaas
on inglid kätte leidmas kodutee.
"Jõulurõõm!"
Jõuluööl käib kibe töö
päkapiku poistel
ja kõigil teistel
kes lastest lugu peavad
ja neile kinke veavad.
Rõõm on suur
sest toas on jõulupuu
ehted kaunilt sädelevad
küünlaleegid värelevad
unustada nüüd ei või
jõulusalme põnevaid.
On põnevus nüüd nõnda suur
et sõnad takerduvad suus
mis ta mulle nüüd küll annab
seisan nagu soolasammas
veidi mõtlen ja siis ütlen.
Jõuluvana,jõuluvana
ära mine üldse ära
meile elama sa jää
koos meil oleks väga hää
kingikotist iga päev
kinke tuleks võluväel.
Jõuluööl ikka sünnivad imed,
tihti neil puuduvad isegi nimed.
Alati neisse Sa uskuda püüad,
jõuluaeg neile järele hüüad.
Imed paitavad tihti Su pead,
kui aastaläbi teed vaid head.
Kaunist Jõuluime!
õhtu hiline ja vaikne,
peremees näib olevat ükskõikne...
lapsed kiiruga veel salmi loevad,
emal jõulutoidud ahjus praevad.
Lapsed enam oodata ei taha,
millal tuleb neile jõuluvana.
Perepea siis sammud seab,
õue, oma laiskuse siis veab.
Varsti vali uksekell,
jõulumees - nii armas hell,
Tule tuppa kallis vana,
lapsed juba rõõmustavad!
Kilked, hõisked valjud nüüd,
jõulumees teab oma tööd.
Tublilt lapsed esinenud,
vastutasuks kingid saanud.
Hüvasti - ta jälle läeb,
ootamas ka teised, kes teda näeb.
Nüüd võib lõppeda ka jõuluõhtu,
pererahvas täitmas kõhtu.
üksiku lapse kiri.
Jõuluvana siia lenda,
ära pane pahaks:
Enne pühi juba venda
saada mina tahaks.
Isal-emal pole teda
aega tuua koju-
mul siis tuleb muretseda
neile pisipoju.
Jõuluõhtul siis võibolla
pakki panen tema,
paki peidan kuuse alla
üllatades ema.
Tõsiselt ma ütlen sulle,
armas Jõuluvana,
saada kähku vennas mulle-
kasvõi teiste vana!
Hetk rahu, aega jäägu meile
sel kiirustaval jõulukuul,
et jõuaks mõelda kõigil`neile,
kes kallid meil. Head aastat uut!
Olles jäätunud aknal jõuluootel,
künkal lapsed-salvokelgud pooltel.
Väljas sajab paksu lund,
väsinud mees laseb kuuse all und.
Millal need päkapikud liiguvad,
aknalaual ekstreemselt kiiguvad.
Pole ma neid kunagi näinud
pole nendega ühes kooliski käinud.
Loodan ,et kunagi neid siiski näen
kindlasti ulatan neile abistava käe.
Jõulud on tore aeg,
siis lund täis on terve aed.
Puud kõik ilusti ehitud,
meelelt kurbus on pühitud.
Tavaks ikka on jõulukuul,
tuua tuppa suur jõulupuu.
Kõik seda usinalt ehivad
ja rõõmsalt laule laulavad.
Päkapikud lastele komme toovad,
usinalt tublide nimekirju loovad.
Ikka ja jälle kordavad nad luuletusi,
et jõuluvana annaks neile maiustusi.
Varsti jõuluvana teel,
lastel rõõmus ja ärev on meel!
Kingitusi palju ta meile toob,
Limonaadi ja mahla ta meiega joob.
Lumehelbed kukuvad
väga tasa maha.
Inimesed tukuvad
söögilaua taga.
Loomad rõõmsalt vaatavad
sajab neile vest,
lumememmed leiavad
valgeks läinud mets.
Mingid 2 tüüpi küsisid sinu kohta. Ma ei andnud neile sinu numbrit, andsin aadressi! Lubasid sinu juurde tulla. Nimed on ÕNN ja RÕÕM ...Ilusaid Pühi!
jõuluvanad saabuvad
neile õlut pakun
ja kui sellest joobuvad
habemed neilt katkun
ja kui ära tunnen sõbrad
kutsun tuppa ka nende põhjapõdrad
Iga päkapikk ju teab
kus on palju lapsi
neile maiustusi veab
sussidesse krapsti!
See on päkapikudel
vana ilus komme
talve öödel pikkadel
kanda õunu-komme.
Päeva ajal aga nad
pehmes valges lumes
magusasti magavad
lapsi näevad unes.
sõbrapäev on tore päev
siis ma oma sõpru näen
nemad mulle kinke toovad
mulle rõõmsa tuju loovad
mina aga omalt poolt
neile hea tuju loon
poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
mail oli ranits lund täis.
klaarika käpuli käis.
minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”
Talv sai läbi, kevad tuli,
sulas ära talvelumi-
nüüd lapsed rõõmsalt õue pääl,
juba lumikellukesed sääl.
Puudel linnukesed siristavad,
soojad tuuled aga vilistavad.
Kevadkuud on märts, aprill ja mai,
neile kuudele teen pai.
Oled Sa kunagi suudelnud jõehobu,
või maalinud aiatraktorit loojuva päikese taustal?
Oled Sa kunagi lehvitanud neile,
kes kardavad kaalus juurde võtta?
Või röövinud tühjaks riigipanka?
Või hoopiski kaitsnud väitekirja teemal
"Ateismi kahjulikkusest siseveekogudes"?
Või kirjutanud romaani pealkirjaga
"Kokaraamat neile, kel aastaid üle 62"?
Äkki oled Sina see, kes on leiutanud lihapiruka?
Või ajanud puskarit seal, kus parkimine keelatud?
Ei ole?
No siis on Sul ju paremad päevad veel ees
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,
lahti siis neile kõik maailma väravad!
Lilled oskavad rääkida.
Mõista neid ,kui nad vajavad.
Hellita ja hoia, kui ta seda vajab.
Lilled annavad parima ,
et avastada neid teises valguses.
Tunne rõõmu ja sära lilledest.
Kui sa tunned üksildust, tea et nad on alati sinuga koos.
Õis sünnib hellusest ja armastusest.
Sära aga valgusest ja päikesest.
Sõnad mida ta sulle ütleb ,
pead mõistma ,kui tähtis oled neile.
Ilma lilledeta ei sünni rõõmu ega armastust.Ole päike keda vajab.
Sära õrnalt südames.Seda kõike
tunneb temas ,rahulolu õites.
Oled hea ,või oled paha ,
lilli ära unusta .Tunne rõõmu
tema säras usaldust ära unusta.
Kaunis õis sa pane põue.
Särad terve elu õues.
Püha lind Kondor
..Kondorit pühana linnuna taeva laotuses leida võib veel..
..indiaanlaste muistendeis,müütides kauneid sõnu temast loodud..
..loodud kui linnust kelle suled on pühad..
..katmas need sõjameeste ja pealike päid ..
..sai see lind ka tootemeis oma koha ja nimede reas..
..nimed need tuntud Indiaanlaste seas..
..Tänapäevalgi taevalaotuses tegemas ta tiire..
.. Sõbrad aga kaitseks märgistamas elupaiga piire..
..piirid neile,kel tappa seda kaunist lindu soov..
.. soov hävitada selle uhke linnu sugu...
..sulerüüd ja topiseid,et enesele kodukaunistuseks saada..
..mõistmata,et edasine inimkond selle kauni linnu lennust sellisel moel..
..ilma võib jääda.
Mul on pehmed käpad
ja kõrvad siidised.
Sabaots on valge
ja vurrud kriidised.
Elan nimelt koolis -
seal teen ma tähtsat tööd.
Aitan lastel õppida
ja neile nurru löön.
Kui ma kasvan suureks,
siis olen tark ja kiire.
Mind teised kassid austavad
ja kardavad kõik hiired.
Senikaua aga
mind hoidma, kaitsma pead,
sest üle kõige vajan ma,
sõbrakene, head!
Päkapikud väiksed,
kommi toovad vaikselt.
Neile meeldib oma töö,
ega kedagi ei löö.