Talveõhtu on jõudnud kätte
kõik kohad täis on pätte.
Neil pikk habe, punane kuub ja müts
neid kardab ja austab iga juts.

Kui sõna ei kuula ja teed pahandust
siis nad sulle ei too maiustust.
Nad jälgivad sind akna taga
ja isegi öösel nad ei maga

Neil pealik on suur ja paks
ka teda peab kartma iga laps.
Tal vööpeal on suur vitsa kimp
ja seljas kott, kus heade lastejaoks kink.

Põhjapõdrad tal veavad saani,
tal punane mantel seljas maani.
Pikk ja valge on ees tal habe
iga maffia boss on ta peale kade.

Külla tuleb kord aastas ta
see juhtub siis kui lumi on maas.
Jutt, mis ma räägin ei ole jama
ta nimi on ju JÕULUVANA!

Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?

Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees

pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.

Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!

Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...

Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.

Akna all ja ukse ees
seisab kaval lumemees.
Mõtleb nalja teha vähe,
pistab porkna püsti pähe.
Porgand peas on üsna äge.
Terav, punane ja vägev.
Küsimus on ainult üks: kuhu panna karvamüts?

Puhtaks on pestud mul silmad ja kael,
juustesse punutud punane pael,
ehitud jõulupuu ümber ma kilkan,
siis aga uksele vaatama silkan,
uksepeal jõulumees muheleb juba,
pühade rõõmu on täis meie tuba!

Päkapikk on rõõmus mees,
valge habe rinna ees,
peas on müts tal punane,
nägu ikka naerune.

Üks punane mari
ja lumine puu,
pikk sinine vari
külm kollane kuu,
Üks tilluke mari
nii punane see,
aga all jookseb
kellegi kelgutee.

On särav küünal me hinges nüüd süüdatud,
on kingikotid kuuse all valmis-üüratud.
Kaardid saadetud ja luuletused peas,
salmid pikad ja riimid reas.
Lastekilkeid kostumas on tuppa,
jõuluvana , jõuluvana, tuleb juba.
Taamal, künkal on vilksamas punane müts,
ei tea kas on see Jüts või tõesti, hiline päkapiku unimüts?
Jõulud on rahulik ja rõõmude aeg,
positiivne energia laeng.
Vaadake silma ja tõdege siiralt,
kõige ilusamad inimesed on rõõmsalt!

Mantel punane ja kena
pikk ja valge habe ees.
See on tema, see on tema -
"Tere, kallis Jõulumees!"

Väiksena teada tahtsin ju seda
miks jõuluvanal ikka punane nina
miks pikka habet ta kannab
ja jõulude ajal pakke vaid annab?

Nüüd ammugi tean ma seda,
et Lapimaal külm on ju temal
ja habet-kui vesti ta kannab
see talle sooja nii annab.
Ja pakkegi saada nii kenam
kui jõulute ajal toob tema.

kust tuled korstnapühkija?
miks oled nõnda punane?
ma tulen otse kaminast
ja olen hoopis jõulumees!

Üksi läbi jäätund akna vaatan,
kurb ja pisarais.Seal saatan.

Jõuluõhtuks lumememme tuppa toon,
kena sõbra kuusekõrvale ma loon.

Täpselt südaool ma suudlen lumemeest,
lina pean kuivatama paksust veest.

Kus on siis minu nõutud jõuluime,
kas jõulumees on tõesti saatan või lihtsalt pime.

Nüüd taas olen üksi,
mu kõrval vaid punane porgand.
Kes kurat oli selle memmele ninaks torgand.

Läbi jäätunud klaasi vaatan jälle õue,
karjun, vaikides - armastus tule mu põue.
ja mööda minnes avan ukse, mis jääbki lahti.

Jõulude Aeg.

Tere, armas Jõuluvana!
Kui vinge, et sind ka näha saab!
Habe on sul tõega lahe
ja kingikott ullult suur ja punane!
järgmisel ju tuled jälle siia?
Ma seniks soovin sul hüva jõulu!

Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
õhk kristallisid piserdab,
õhk põhjast- tuuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik...
Koit idas veripunane.

jõuluvana suur ja lai,
punane tal müts ja valge habe,
luuletusi küsib ja kinke jagab
ise endal aga palav.

Näärid eestis pandi kasti,
näärivana lahti lasti.
Taadil punane on nina,
paneb sellest saati tina.
Taat on täna väge täis,
eile l6bumajas käis.
Seal ta eest ja takka kyttis,
oma vanaeitte pettis.
Kuid silmitsedes veini kanne,
vajub vana viinaunne.
Ärkkab taat siis hommikul,
6llesilt on kummikul.
Taat on veidi kohmakas,
sest tal on täna pohmakas.
Kuid oh häda,
påkapikud p..rastid,
pihta pannud 6llekastid.
Ja siis tuppa astus eit,
seljas pahupidi kleit.
Vihaselt siis sajatas
"mis sa lakud Rajakas".
Vanal koigest kopp on ees,
kas ta polegi siis mees.
Kätte ilmus ahjuroop,
et anda sellega siis hoop.
Kuid lauda tabas k6va laks,
ja roop se pooleks murdus raks.
Seab siis Vana sammud loodi,
vaja tal ju j6uda poodi.
Taadil tallis seisis saan,
poodi j6uda kindel plaan.
Vanal syda veidi paha,
pani ropsi saanis maha.
Tee peal Taati kiusab Ment,
maksmatta on saani rent.
Silmitsedes alkomeetrit,
mendil selge-joodud-eetrit.
Vanal t6esti täis on norm,
ilmub p6uest MG-3.
Tehes sellest vaid paar lasku,
pistab vana relva tasku.
Hyydis vihast "Ai CARAMBA,
l6in su maha nii,kui lamba".
L6puk poodi j6udis Taat,
kus on lähim 6llevaat.
Pistis vaadi sala p6ue,
soovis myyjale "HÄID J6ULE"
:)

Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.


Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.


See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.


Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.


Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.

E.A.Poe

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964

sinu ja minu vahel
on valge härmaallee
ja lumeniidid meil kahel
on langend silmile

minu ja sinu huultel
on valus päikene
kui tunneksin tuld oma kaelal-
su suu on tuline

meie ja valguse vahel
on taevas punane
eksinud suudluste vahel
me langeme lumele...

Sibul,küüslauk ja seller,
punane on lennuki propeller.
Kas selles on midagi mäda,
sul pissi häda.
See päev on äge,
ma näen seda mäge.
Mõnus sport on korvpall,
maa on täitsa hall.
See on ralli,
ta teeb sulle kalli.
Valge on ju lammas,
ja ka valge on hammas.

Elas kord punane kana,
kes oli väga vana .
Talle meeldis väga kireda,
hommikuti palju virelda.
Ta ema oli müügimees
ka tema nimi selle sees.
Aladasa kriiskas,karjus
tema isa peitis varju.
Elasid nad väikses majas
millel aladasa kajas .
Olid nad kõik karjunud
ja poisi voodis karjunud .

Sügis

Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.

Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.

Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.

Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.

Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.

Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.

Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.

Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.

Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.

Kes on armas ja ei ole pikk?
Õige see on päkapikk.
Kõigile ta kommi toob,
ja kui toob, siis laps kommi ära sööb.

Päkapikk on jõuluvana abiline,
jõuluvana aga pole tavaline.
Jõuluvana on punane
mitte värviline.

Päkapikk väike, jõuluvana pikk,
kes on väiksem?
Ikka päkapikk.

JÕULUVANA
Jõuluvana tore mees,kannab kinke koti sees.Tal on mantel punane kui pliit,ei ta karda ühtki hiirt.Häid lapsi otsib kodudest,pahasid ootab vitsatest

jõulud

Olemas on päevad head,
teadma sina neid ju pead.
Külla tule nääritaat,
kaasas suur-suur kingivaat.

Näärivana kena mees,
temal pikk on habe ees.
Punane tal lemmikvärv,
kindlasti tal paks ka närv.

See luuletus tuleb sama rets,
kui päkapiku punane kets,
ja kui luuletust ee.www-ele,
teeb mu vanaisa mannenkeen.