Sokkidel on kavalus,
kadumise saladus,
öösel oskavad nad minna
äraleiaüles linna.

Hommikul sa veidi jälgi
kas on sokijalajälgi.
Aga äkki võimalik
varastas nad päkapikk?

Kui sul aknal polnud sussi
läks tal kingipanek vussi.
Kogemata puistas sokki
tühjaks oma kingikoti.

Kui sul akna peal on suss
sokid paigal on ja kuss.

Kõige kaunim on armastus!
Kõige parem on lootus!
Kõige alatum on saladus!
Kõige kavalam on süda!
Kõige kallim on sõber!
Kõige rikkam on elu!
Kõige tundlikum on arm!
Kõige kaunim on tõde!
KÕIGE ARMSAM OLED SINA!

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega,
mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.

Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.

Mul on sulle üllatus,
üllatus on saladus
saladus ei ole kink,
kink on hoopis lillekimp.

Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
armastus ei suurustle,
ta ei ole iseennast täis,
ta ei ole viisakuseta,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu,
ta ei pea meeles paha,
ta ei rõõmutse ülekohtust,
aga ta rõõmutseb ühes tõega;
tema vabandab kõik,usub kõik,
loodab kõik,sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski.

1.Korintlastele 13
Pauluse 1. kiri korintlastele.

Sügis mersas jalutab
kaasa kutsub sõpru häid.
Oled sõber vaata ringi
tunne rõõmu minu hinges.
Metsas kurbust tunda saa
energiast vaid pakatad.
Oska tunda metsa sõprust
vaata ringi sügis- naeratust.
Vahval sõbral sarved püsti
hoolib hoiab salamahti.
Saladused peidab metsa ,
mured matab mätta otsa.
Sügisel on kuldne süda
sosistab ja võlu näitab.
Rahutud on ikka hinged ,
nende silmis kurjad tuuled.
Sügistuuled saadan teile
naeratuse kingin hinge.
Palju kauneid aastaringe
hoia ikka enda hinges.

Oled jälle aasta vanem,
parem näed kui iial varem.
Õnne soovime me sulle,
saladust sa räägi mulle.

Mis saladus küll peitub sinu hinges?
Mis sära peegeldub su silmades?
Mis on see mis paneb mind värisema su ees?
Kas on see armastus, mis sinust kiirgab,
Või hoopis elu tahtejõud?
Sa mulle andnud oled tiivad,
Ja suure lennu tahte jõu.
Armastan sind mu kallis:)

Taas koduõuele astun,
terve pere jookseb mul vastu.
Tuppa minnes valitseb kord,
kuid isa on siiski morn.
Hetkeks seisatan ma veel,
isa mu poole juba teel.
Kallistan ja ütlen"tere"
sööma hakata võib pere.
Õhtul tuleb külalisi,
üks neist on veel väga pisi.
Magada ta tahab palju,
kuigi kannatab me nalju.
Saladus on veidiks teile,
varsti jõuabki ta meile.
See on koerapoju väike,
südamesse toob ta läike!
Kui sa juhtud viljandisse,
hüppa meie juurde sisse.
Tule ütle meile "tere"
meil on mugav väike pere.

Emake loodus.


Tähine taevas ja liivaluited,
kuskilt kostumas öökulli huiked.
Tuul keerutab liiva seda,ei sega miski teda.

Seal ülal paistab justkui ``Tee`` tähe säras,
mis tuntud,teatud.... igal inim hingel.
Pärimustesse see ``linnutee`´ nime all kantud
Rahvailt-rahvastele muistendeis ta sõnum edasi on antud,
mõista,et tähistaeva lummust,
kuu kiirte sära.
Sinna juurde on kuulunud ka lõke ja selles hõõguvad söed.
Lõkke leek et saada sooja,kui päeva soojendanud päikese kiir läinud on looja.
Sütest soojal asemel uinuda mõnus,
silmitseda taevalaotuse avarust,
kasutada Maa Emalt saadud saladust,
sosistava tuule toodud sõnu.

Selline on loodus:tule,tähtede,päikese ja kuu sära.
Palju mõistmatut kõiges selles,meie inimkonna jaoks arvata tuleb veel ära.

Loodus aga aastast -aastasse ajaga käsikäes ruttab.

Sinine taevas,
Mustas laevas
Ja valge meremees,
Pühitsetud olgu,
Meie meremees,
Kohver on käes
Ja kohvris
Riigisaladused!

Igor!

Inimene on saladus,
tal elule vajadus.
Elamisel on sügav mõte,
see pole nagu filmivõte!

Inimene on saladus,
lõpmatult suur avarus.
Mõtteid ja teadmisi palju,
enda eest seisab kui kalju.

Inimene on saladus,
tal sõpradele vajadus.
Elu ta edasi kingib
ja jätkab uuel ringil...

Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.

Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.

Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.

Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.

Ma Tean sind juba ammusest saati,
sellest pisikesest ajast saati
kui olime koos
mängisime mänguhoos

Ma aitasin sind,
nii nagu ka sina mind.

Me usaldame saladusi teineteisele
ja oleme meeles alati üksteisele
sest täna on see ilus päev,
kus pastakas käib paberiga käsikäes

Need read sai kirjutatud sulle
sest täna on see päev,
kui meil on sõbrapäev

See ei ole minu luule

See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.

Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.

Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?