Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.
Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.
Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.
Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.
Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.
Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.
Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges
Tahtsin õuest õie tuua
Sulle kingiks anda,
aga lumeõit ei saagi
sooja tuppa kanda.
Lumeõis on lumelaanes
nagu talveime,
kingin Sulle selle õie -
ainult laande mine.
Väiksena teada tahtsin ju seda
miks jõuluvanal ikka punane nina
miks pikka habet ta kannab
ja jõulude ajal pakke vaid annab?
Nüüd ammugi tean ma seda,
et Lapimaal külm on ju temal
ja habet-kui vesti ta kannab
see talle sooja nii annab.
Ja pakkegi saada nii kenam
kui jõulute ajal toob tema.
Jõuluvana, oled hea -
mulle kingi tood.
Ega sa ju tooma pea
kinki väga suurt.
Ootan sind ja salme õpin
nii, et maa on must.
Kui sa tuled siis ma juba
avamas sul ust.
Istud jõulukuuse juurde,
millel küünlad säramas.
Avad kingikoti suure,
mul silmad juba säravad.
Astun ette, kui sa ütled
mu nime kingipaki pealt.
Loen ette oma luuletuse,
mis mul väga hästi peas.
Pusin, pusin, pusin, pusin,
saangi kingi lahti.
Leian kaisukaru pruuni,
mida ammu tahtsin.
Tulen teen sul kalli-kalli,
valget habet paitan.
Tänan sind ja istun sülle,
hiljem teele aitan.
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
Tahtsin ise tulla, aga kardan ma
et ei saa ma tulles olla Sinuga
Mäletan, et tundsin ma miski piinas mind
tahtsin väga kohtuda, tahtsin näha Sind...
Ma ei tule aga tea, oled meeles mul
Ma ei tea, kas minagi, natsa meenun Sul
Mina siin ja Sina seal kirjutamas elulugu
las meil ühismälestustes olla ilus ajalugu...
Tänan, Sind, et olid Sa, minu elust läbi käisid
Lihtsalt tulla, lihtsalt olla mitmed päevad võisid
Tänan, et Sa ära minnes jätsid sooja südamesse
Kannan seda killu kaupa järgi jäänud päevadesse...
Tahtsin Sinuga rääkida, proovisin mitu korda
tundsin, et kõik minu mõtted vastuseta jäid
Tahtsin Sinuga rääkida, tunnetest, mida tunnen
tajusin aga, et Sina hoopis oma rada käid...
Mäletad seda, kuis olime koos
mõistsime sõnadeta
Mäletad seda, kus jutuhoos
aeg mõnus oli ka sõpradeta
Mäletad seda, kuis kuulasid mind, minul aega oli Sinu jaoks
Mida saan teha, et sellised hetked
me suhtest ära ei kaoks?
Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.
Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.
Tere kallis jõuluvana,
leitsid meie juurde tee
ootasime sind kaua kaua,
nüüd kõik rõõmsad oleme
kinkisid mulle läinud aastal hobuse ja raamatu,
juba loen ja sõidan ratsa ma ei ole saamatu
tahtsin öelda veelgi seda hea laps, et olnud ma,
küllap juba tead keda rõõmustada kingiga.
Kõik tänavad olid tulukesi täis,
pool linna vilkus.
Me tüütu vanaema külas käis,
ja naaber me kõva lärmi eest ilkus.
Mu ainuke soov oli olla su embuses,
mitte siin ihuüksi,
See ongi mu jõulusoov ,siin luule lembuses.
ei soovi ma kaisukaru või olla ihuüksi.
Õed-vennad möllasid lumes
ja ootasid jõulukinke.
Ereda küünlavalguse kumas,
täitsin mu elu lünke.
Sa helistasid kümneid kordi
ja väitsid mu järgi igatsevat.
Sullegi kingi ostsin,läbi rahvaste hordi,
Ja väitsin sind vastu igatsevat.
õed-vennad linnas ei käinudki,
ema väidab,et süüdi on epideemia oht.
Mind ta keelama ei tulnudki,
ei öelnud,et kodu on turvaline koht.
Kõik olid rõõmsad ja sõid.
Vaid mina olin kurb.
Naabrid väljas viina jõid
ja kõik oli vägagi kurb.
Järsku,kell üks,tekkis vaikus
ja nuuksatasin endamisi.
Nii kile ja vali vaikus,
selgus pärast linna peal kondamisi.
Ma ei kannatanud enam,
Ja hiilisin majast välja.
Jätsin kirja,et ei taha seal olla ma enam.
Tahtsin sinu juurde,välja.
Saabub sügis, öö nii pikk.
Algab töö, kui videvik.
Loodud uus kultuuriharu
tegin selle, olen maru
Veel on aega, lõpeb päev
varsti päike looja läeb.
Õnneks sügisöö on pikk.
Olen pervo Sauna-Mikk.
Filmin hoogsalt igat sammu,
seda teha tahtsin ammu,
Kaamerad on nüüd nii head,
filmib selgelt, vastu peab.
Jälle akna all on reha,
mats on vägev, kuid mis teha.
Tahan näha teiste keret,
Vahel trehvab, kogu peret.
Lõpeb öö, mul suu on vahul,
aga muidu olen rahul.
Ennast vaikselt rahuldan,
naise ära saduldan.
Lõpebki nii iga öö,
tundke kaasa, see mu töö.
Olen boss ma valla sees,
ise ka ei tea mis teen.
Aga muidu mul on savi.
Vajan eriarstilt ravi.
Mul on tõesti väike \"kiiks\",
saaks ma ükskord sellest priiks.
Sauna-Miku
(pervo)
Jõuluvana, tule juba,
jõululõhna täis on tuba.
Kiirelt - kiirelt päkapikud,
kui hiljaks jääd, siis jõulud rikud.
Saingi selle mis tahtsin,
teist pakki ei teinud veel lahti
tere!tere!jõuluvana.
täna jõudsid õigevara.
õigel ajal,õiges kohas.
suured,väixed kõik on kohal.
kas tõesti sellel kingil
on kirjas minu nimi?
no kus sa seda teadsid,
et tahtsin uut mobiili:D
mis nii nukraks tegi meele aru sellest ma ei saa mis pani lukku minu keele kas selles suudi ole ma puudsin ma ju olla kena sinu vastu tutarlaps ei sind enam umber veena ara tuudand sind ma laps tahtsin sulle ainuld oelda mone sona,luhitald maeioleks osand moelda ,et teen seda solvavalt miks edn lohutada puuan,miks on nuker vanamees.miks sinu nime ikka huuan hinge pole nimes sees.pole nagu,selles naos, kustund nagu,oises aos.mineviku pilde maalin,midagi ma otsin.minevikus ringi saalin,mida ma seald loodsin.tagasi ei too mulle,minevik sinu nime.selle annaksin ma sulle.teades kull,et ei sunni ime.vaike tutruk ,ara solvu.ei ma minevikus sori.see on juba ammu olnud .mina olen selle ori.anna andeks,et ma sulle.koike seda lugesin.minevik toob rahu mulle.selles ennasd sugesin.et ma ei oskand olla.kena,sinu vastu neid.aga kes teab,voib olla.poleks aidanudki meid.minevikul omad motted.kurvaks teda ei tee.meie praegused ettevoted. igal asjal oma tee.kartus poeb nuud minu hinge.etvoib korduta see veel.minge ara,minge,minge.nuker niigi minu meel.jatke uksi vana mees.las ta nuttab omaas nurgas.hinge pole ammu tas sees.jaanud on vaid kole urgas.kellele ma voin kurta.seda enda vaeva.kuidas suudan katki murta.kellele ma langen kaela.sellele kes lohutab.anda elu motte kanda.aga see koik kohutab.pole motted anda.enda sudand jalle ara.sellele kes seda vaarib.enam tal eiole sara.kartan see nuud maarib.nukraks pole tahtnud teha.sind,mu vaike neid.aga see su kaunis keha.seeon toesti kena leid.luba,et ma veidi aega.vaatada sind voin.haigedma ei tahtnud teha.niigi suur on minu lein.
See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.
neid kurbi õhtuid vaatasin ma sind,
ei teadnud et oled tiivutu lind.
ma tahtsin sind paitada kuid sa ei luba,
sest tühjaks on jäänud minu tuba.
MA KÕNDISIN SUL JÄREL
OODATES SEDA MIS SA MULLE VÕLGU
MUL SELLEST JALAD VEREL
AGA SA KEHITASID VAID ÕLGU
MA TAHTSIN VAID HEAD
KÕIK SEE ÜKSKÕIKSUSELE PÕRKUS
KAS VÕI KORRAKS MU PEAD
PAITADA SU KÄSI TÕRKUS
KAS OLIN VÕI OLEN HEA
VIHKAMAST SA EI VÄSI
SEDA KÕIKE EI TAHA,EI PEA
KIRJA PANNA ENAM MU KÄSI