Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.

Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.

Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.

Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.

Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.

Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.

Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.

Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees

Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.

Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.

Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.

Taas kätte jõudnud jõulud,
lastel pähe õpitud salmid, laulud.
Kõigil rõõmus meel,
sajab lund veel ja veel..
Päkapikudel käimas töö,
olgu päev või öö.
Nad piiluvad ja maiustusi tassivad,
päevast,päeva rassivad.
Taevast piilub kuldkollane kuu,
toas sädeleb ehteis kuusepuu.
Pannil vorstid särisevad,
õues puude härmand oksad värisevad.
Kõigil südames mõte hell ja hea,
seda jõuluvana ja päkapikud ei tea,
Keegi koputaski uksele,ukse taga jõulumees, enda habe ikka veel härma sees...
Luuletused loetud,
vorstid söödud, uued valmis praetud..
jõuluvanaga jutud aetud
minna ka teisi lapsi kaema,
jõuluvana tunneb ja näeb vaeva,
kuid talle meeldib see,
kui kõikjal käidud ootab teda kodutee...

Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...

Kuidas jõulutaat küll teab
mulle õigeid kinke osta?
Talle sõna saatma pean,
kirjutada ma ei oska.

Kuid mu karu tunneb teed,
jõulutaadile sõna viib,
sest et kingikoti sees
mullu kandis jõulutaat ta siia.

Kusagil mujal

Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.

Sõber tunneb sõpra silmist,
vaenlast vanast sõjafilmist.

Kured võtsid talvepuhkust
läksid lõunamaale.
Meie süda tunneb uhkust,
au teeb Eestimaale.

Eesti pinnalt sirgub nõnda
palju tähtsaid linde,
nendest saame Aafrikaski
teha rahvarinde!

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Lilled oskavad rääkida.
Mõista neid ,kui nad vajavad.
Hellita ja hoia, kui ta seda vajab.
Lilled annavad parima ,
et avastada neid teises valguses.
Tunne rõõmu ja sära lilledest.
Kui sa tunned üksildust, tea et nad on alati sinuga koos.
Õis sünnib hellusest ja armastusest.
Sära aga valgusest ja päikesest.
Sõnad mida ta sulle ütleb ,
pead mõistma ,kui tähtis oled neile.
Ilma lilledeta ei sünni rõõmu ega armastust.Ole päike keda vajab.
Sära õrnalt südames.Seda kõike
tunneb temas ,rahulolu õites.
Oled hea ,või oled paha ,
lilli ära unusta .Tunne rõõmu
tema säras usaldust ära unusta.
Kaunis õis sa pane põue.
Särad terve elu õues.

Kuskil kaugustes on kisa,
seda kõike kuuled ise.
Tormad sinna leiad sõbra,
kes on olnud sinu isa.
Vaatad ringi leiad sõbra
kes sind tahtis üllatada.
Oled usin, kutsud sõpra,
kuulad ära tema mõtted.
Tunned teda südamega,
sõprust sa ei unusta.
Lendad siia - lendad sinna ,
sõbra käsi kõige kindlam.
Otsus oli õige tehtud
sõber südamega leitud.
Soovin sõprust hinnata
ikka silmis särada.
Sõber sõpra tunneb ikka
alati on tunded pikad...

kes on eesti rahvus lind?
keda tunneb iga lind?
must tal kuub on alati,
see tal selga valati.
ta vend on räästapääsuke,
kes ise on kui raasuke.
kuid suitsupääsukesel vendi veel,
kelle üle hea tal meel.
ta vend on ka veel kaldapääsu,ta nägemisest pole pääsu.

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.

Piloot

***

Romantiline sinine atmosfäär-
see aimamatu illusioon.
Kõik tundub nii vale ja väär
niipea kui algab sõjatsoon,
mida mõtleb, mida tunneb,
professionaalklassi piloot,
kes talle andeks annab,
et ta surma maapinnale toob?

***

Õhku läbilõikav kohin,
taeva poole kaltsupea vahib -
ta tuleb nagu kõu -
Õhib maja, aia, õu.
Kuuldub nuttu, vandeid, karjeid,
kuid ei mäletata enam langenuid.
On kadunud lennuk, on kadunud piloot,
lennubaasi teda ustav ratsu toob.
Tuleb medal, tuleb toost,
see on osa piloodi tööst.

Armastust ei saa osta raha eest,
armastust ei saa sundida
armastus tõuseb südamest,
tõuseb ja voogab ta.
Armastus mõistab vaikides,
ei esita küsimust ta
ta tunneb ja tajub me mõtteidki
see liin on taevas ja maa.
Armastus teab,kuidas panna naerma
ta nagu tuul pühib ära kõik vaevad,
ta on nagu sõber kes annab,
kuid midagi vastu ei palu
temas on peidus päikene
temas on suurim ilu.

Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:

"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.

Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"

Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.

Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.

Nukker isadepäev

Isadepäeval näeb tuhandeid lapsi
käekõrval lõbusalt vedamas papsi.
Aeda koos isaga!Kooli koos isaga!
Üks laps kuid põselt peabpühkima pisara:
tal on küll kena ja armastav ema,
kuid oma isa ei mäleta tema.
Täna ta tunneb end eriti lööduna:
peaks küll see isadepäev rutem mööduma!
Kuidas ta seni neid päevi küll talus?
Isast on rääkida,mõeldagi valus...
Siis aga... tee peale lendas üks suleke,
vihmapiisk sätendas sellel kui tuleke-
võib-olla last nõnda tervita isa,
öeldes:"Pea püsti!Ja kuivata pisar!
See on küll kurb,et ei saagi nüüd tulla ma
sinuga rääkima,õppima,hullama,
aga kõik see,mida head oli minus,
ära ei kao,vaid jääb elama sinus!
Õpetab see,et sind aitamas pole ma.
kaks korda tugevam elus sind olema..."

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.

Enne selle saatmist tahaksin mainida , et kirjutasin selle oma väga hea sõbranna auks kes tunneb täpselt nii nagu siin öeldud on. Muidugi on see ka kõigi nende jaoks kes samuti nii tunnevad. :)

„Olla keegi...“
Jacqueline Maxine Jürgens

1.Päevast päeva üritan olla keegi,
keegi kelle sõber tahaks olla.
Kuid kunagi minust välja ei keegi teegi,
Kuid ehk kusagil on ka minu jaoks keegi võib-olla.

2.Tean , et kõik ei saagi olla kenad,
Väga targad ning üli kõhnad.
Miks pärast naeravad mu üle nemad?
Isegi kui minu juurest ei tule täna halvad lõhnad.

3. Miks hinnatakse inimesi välimuse järgi ,
mitte nende iseloomu ?
Miks tallutakse neile teele jäänud meie jälgi?
Miks alahinnatakse meie iseloomu?

4. Soovin minagi kõigest väest,
et kohtaksin mõnda poega või tütart.
Et saaksin võtta talt kinni käest,
ja et ta sõprus soojendaks mu külma südant.

kusagil kaugel kus keegi ei näe kusagil kaugel kus metsad ja mäed elab üks taad kes tunneb ka sind tunneb mu õde,mu venda ja mind. kõnnib ta kepiga,see pole ime teed on ju libedad,õues on pime. tuleb kui taevas on tähed ja kuu ja kodutes särab JÕULUPUU.sõber ta mulle sõber ta sulle rõõmu valmistab kõigile tulles löön talle patsu loen salmi ta ees see sõbralik mees on jõulumees..

Kui jõuluaeg langeb Eestmaale,
vaikus ja rahu südametes
võimust võtab.
Iga hing tunneb uut lootust ja
uue ja parema ootust.
Iga käsi on valmis andma
mitte võtma, sest südametes
pesitseb lootus ja uue ja
parema ootus.
Peagi teab iga hing, et Päästja
sünd meis sellise lootuse ja ootuse lõi.

Vaikiv leheke.
Kes oskab leida vaikust siit,
see väike armas leheke.
Kes tunneb ära sügise see ikka
väike leheke.
Miks pean ma vaikselt langema ,
et jääda maha teadmata.
Ju vist on see mu elutee ,
kus käivad kõik ju sama teed.
Oh leheke sa ära kurvasta ,
peatselt sirgud uuesi ja
lehvid kogu südames.
Miks muudab meelt vaid
sügise ja lendab ikka kaugele.
Nii siiralt naeratasid veel, kui
kukkusid sa minu teel.Oh leheke
see tee on siin ,vaid ainult
minu silmades.Kui oskaks leida
sulle koha siis alati nii
rõõmsana näeks ikka sind ma säramas.
Kuid paraku ei juhtu nii ,siin ilms
kõik on teisiti.Vaikseid lehti
tuul ei taha jättab ikka kurvalt maha.
Miks teed sa nii, ma sooviks
ka siit ikka minna lendama,
kus leiaks tuul mind ülesse ning oleks
rõõmsad alati.

Üksik lumehelves

Kuue mütsiga,
kuue haruga,
kuue jalaga,
kuue käega lumehelves
seisab üksi,
täiesti üksi
kevadvete kaldal.
Imetleb,
tunneb kuumust,
jalad muutuvad raskeks.
Ja ta kukub,
langeb alla,
sulab ühtseks kevadveega.

Lilled oskavad rääkida.
Mõista neid ,kui nad vajavad.
Hellita ja hoia, kui ta seda vajab.
Lilled annavad parima ,
et avastada neid teises valguses.
Tunne rõõmu ja sära lilledest.
Kui sa tunned üksildust, tea et nad on alati sinuga koos.
Õis sünnib hellusest ja armastusest.
Sära aga valgusest ja päikesest.
Sõnad mida ta sulle ütleb ,
pead mõistma ,kui tähtis oled neile.
Ilma lilledeta ei sünni rõõmu ega armastust.Ole päike keda vajab.Sära õrnalt südames.Seda kõike
tunneb temas ,rahulolu õites.
Oled hea ,või oled paha ,
lilli ära unusta .Tunne rõõmu
tema säras usaldust ära unusta.
Kaunis õis sa pane põue.
Särad terve elu õues.