Õues sajab lund,
käes on jõulutund.
Jõuluvana kinke toob,
mina kohe salme loon.

Kätte saan ma kingi,
vajutan alla ukse lingi.
Jõuluvanagi teele saadan,
ning ta uhket saani vaatan.

Jõuluvana hüüab:
''Rahulikke jõule.''
Mina kohe tunnen,
lahkus poeb põue.

TUNNEN KUIDAS MAGU KISUB,
TAL VIST ONGI KOMMI ISU.
EI MA MÕTLE MIS SAAB HOMME,
TÄNA SÖÖN MA KOTI KOMME.

Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.

Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.

Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.

Oskan seina lüüa naelu,
ise seon ma kinga paelu!
Kirju kirjutan ja loen,
õhtu ise voodi poen!
Olen olnud tark ja tubli,
kingi vastu tunnen huvi!

Juba terve jõulukuu süütan küünlaid toas,
metsa jäägu jõulupuu
saab ta kasvamise loa
Küünlaleek toob hinge soojust,
tunnen elu helget poolust
Palun taevalt lumevalgust,
et saaks kaunis aastaalgus!

Selles öös on palju ime:
Ümbruses siis lamab tume,
Kõik on tasa, pole keegi,
Ainult ilus sajab lund,
Vaikus läbib küngaid,mägi,
Taevas helkib üksik täht,
Kõikjal tasa,igav,tume,
Aga tunnen hea meel,
Süda kuumutab mind see,
Mis algab nii,et sellest arugi ei saa!

Seda hea tunnet toob mulle jõulu
Arnastus mul kingis jõudu,
Mul on nüüd siis tugev taht,
Ma oskan seda,mis omab maht!

Vaata,Jõuluvana,vaata,
kuidas säraküünal särab
Võin sind kuuse juurde saata
sa ei puhu seda ära

vaata,jõuluvana,vaata,
kuidas täna tantsin ma
nüüd on möödund aasta
sind ma kaugelt tunnen ära

jõuluvanad saabuvad
neile õlut pakun
ja kui sellest joobuvad
habemed neilt katkun
ja kui ära tunnen sõbrad
kutsun tuppa ka nende põhjapõdrad

Sa oled minu isa
nii tugev, suur ja visa,
teed tööd ja teenid palgalisa
ja minu peale eal ei kisa.
Sa oled Mcaiveri moodi,
kui viid mind kommipoodi.

Võta vahel ka puhkust,
siis tunnen su üle uhkust,
ja selleks, et kõike jaksaks sa,
tahan Sulle öelda ma:
Palju õnne kallis ISA
ole ikka vapper, visa.
Kui mind sinu lapseks loodi
tahan olla sinu moodi.

Kalender talve näitab,
kuid õues seda küll ei märka.
Hoopis õhus tunnen vihma lõhna.
Sopas sumpan,
tööle siiski kuivana veel jõuan,
kohe kuuma kohvi nõuan.

Sa oled mu meeles,
mu südames, keelel.
Kuigi juba pisut me hallid,
suudame hoida, mis kallis.
Tunded siirad kui kuld,
hinges ikka veel noorusetuld.
Sinu hellust ma tunnen ja tean,
koos elu lõpuni aastate reas.

On see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
Kui enam ei tule talvekuid,
siis enam ma ei osta puid.
Mul on sellest väga kahju,
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks,
kui külma ilma ahjupuuks.
Kui oled juba vana vaar,
ei aita ansip, savisaar
ainus, millele vöid loota -
kliima soojenemist oota.
Ei nam pakane siis paugu,
kui suuremaks saaks osooni augu.

on see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
kui enam ei tule talviekuid
siis enam ma ei osta puid
mul on sellest väga kahju
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks
kui külma ilma ahjupuuks
kui oled juba vana vaar
ei aita ansip savisaar
ainus millele võid loota
kliima soojenemist oota
ei enam pakane siis paugu
kui suuremaks saaks osooni augu.

nii pehme ja soe..
ta naeratab mulle oma kelmikate silmadega.
tahaks teda kaisutada,
kuid ta tõukab mu eemale..
tahab ise..
ise põrandal käputada ja tuba avastada.

nii pehme ja soe..
lõpuks jäi magama.
tahaks teda lõputult vaadata, kuid
uni saabub mullegi..

kummaline, et olen ema:-)
pole siiani veel harjunud selle nimetusega.
tunnen end endiselt, kuid
nüüd oleme kolmekesi..

ta sirutab käed minu poole,
tahab sülle, tal on mind vaja..
ta teeb mulle musi ja kalli
nii hästi kui oskab.

ka mina vajan teda.

Tahtsin Sinuga rääkida, proovisin mitu korda
tundsin, et kõik minu mõtted vastuseta jäid
Tahtsin Sinuga rääkida, tunnetest, mida tunnen
tajusin aga, et Sina hoopis oma rada käid...

Mäletad seda, kuis olime koos
mõistsime sõnadeta
Mäletad seda, kus jutuhoos
aeg mõnus oli ka sõpradeta

Mäletad seda, kuis kuulasid mind, minul aega oli Sinu jaoks
Mida saan teha, et sellised hetked
me suhtest ära ei kaoks?

Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.

Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.

Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis

Nüüd peeglisse ma vaatan ja küsin enda käest.
Miks oled sa kurb ja nutad koguaeg.

Kui peeglisse ma vaatan ning vastan siis endale.
olen lootusetult armunud ja süda peksleb sees.

tahan minna Ta juurde ja öelda mida tunnen.
Kas vastab ta samaga või haiget teeb mulle.

Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..

Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..

Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..

ma loodan,
ma igatsen Sind,
ma unistan,
ma tahan Sind ,
ma tunnen,
ma vajan Sind,
ma arvan:
Sa armastad mind!

Ma ju tean, mida tunnen, kui sind näen,
lillekimpu hoidmas käes.
Eksinud ma olen teelt,
siiski loodan, et näen sind veel.
Sa vihkad mind ja ma ei tea miks,
kuid loodan et andestad mulle.
Ühel päeval veel oleme koos,
selle suures kurvas loos.

Armastuse mõte
ARMAS OLED MULLE,
SEDA ÖELDA VÕIN SULLE.
MÕTLEN AINULT SULLE.
KAS OLED TRUU KA MULLE?

MÕTLEN KAS TÕESTI ARMASTAD MIND,
VÕI ON SEE TUNNE NAGU MÖÖDUV LIND.
AINULT SINUGA KOOS MA OLLA TAHAKS,
EI LÄHE MUL SÜDA SINUST ÜLDSEGI PAHAKS.

ÕHTUL KUI SILMAD SULEN,
TUNNEN IKKA ET OLED MU UNELM.
TAIPAN ET MÕELDUD OLED MULLE
JA TEA ET KUULUN VAID SULLE.

ÄRA LASE KEDAGI ME VAHELE
SEE ARMASTUS ON MÕELDUD MEILE KAHELE.
VÕITLEME OMA ARMASTUSE EEST
KA SIIS KUI VAENLANE ON VEEST.

Ma tunnen ilmas ühte neidu,
teist sellist kuskil vist ei leidu,
tal silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.

ta huulte õrnalt roosa värv
ju tunsub mulle justkui järt.
mu süda igatseb ju teda,
ainult teadmata ju keda.

Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.

Läheks kuskile kaugele,
kus keegi ei tea mida tunnen.
Pisar voolab vaikselt palgele,
kuid valu- see on köige hullem.

Tahaks karjuda köik oma seest,
et keegi teine nutaks mu eest.
Kuid üksi olen ma siin
ja köik endaga hauda viin.

Lähen igaveseks ära ma nüüd,
ei asu kellegi peal süüd.
Tagasi ei tule ma eal,
sest parem olla on seal.

Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees