Lumi sajab vaikselt
ja minul on üks mõte.
Üksainus. Valge ja puhas.
Ilus.
Ara puuduta minu mõtet!
Lumehelbeke sulab.
Minu mõte sulab.
Ja voolab pisarana
põskepidi alla ...
Vaikselt langeb lumehelbeid, särab tähevöö
rõõm ja rahu südames, kui on jõuluöö.
Üks aasta vaikselt ukse suleb
ta puudutusest link veel soe.
Uus juba hõisates ta järel tuleb,
ei möödunu tal midagi ei loe.
Karud siilid jaaniussid,
akna peale panid sussid,
ise talve läbi nad,
muudkui vaikselt magavad.
Siis kui möödas lumeiilid,
unest ärkavad kõik siilid,
näevad sussid seeni täis,
et jõulutaat ka nendel käis.
Metsa süles tuul ei tuiska
helbeid vaikselt alla puistab
kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued..,
Põhjapõder Rudolf-mees,
tõttab tähe-linnuteel,
Näärivana istub saanis,
vaikselt joriseb kankaani.
Tahtvad Uue Aasta teelt
põgeneda elu eest,
kõrgustes seal peitub oht,
ohutu vaid kodukoht,
hirmu näole toob rakett,
alla kukub sigarett...
Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.
Noksisin siit ja näksisin sealt,
ära sõin rosinad saiade pealt.
Peaks ju olema jõulurahu,
aga miks see Miisule pähe ei mahu!
Tuleb vist loota Pikkpäka peale,
kes toob maiusi lapsele heale.
Ronin siis vaikselt ma jõulusussi
ja mängin Miisule vingerpussi!
Leegi vaikselt küünlatuli,
lõhna kuuseoks,
kõik, mis aastas kaunis oli,
jäägu elavaks!
Täna lendab jõuluingel,
vaikselt üle meie maa.
Puudutab ta iga hinge,
kuldse jõulusäraga!
Kõik on vaikne, kõik on pime,
käes on õnnis jõuluöö,
vaikselt väike jõuluingel
köögis meie kringlit sööb.
Mugib õnneliku näoga
ega pane tähele,
et on jäänud kellakäole
täiega ta vahele.
Jõuluehtes linn jääb selja taha.
Jõuad koju, võtad aja maha.
Vaikselt oma kambri ukse suled.
Süütad kuuseokstel küünlatuled.
Jõulurahu, tule minu koju,
anna kõikidele rõõmus tuju.
Kingi õue valget jõuluilma,
anna meile õnnis sära silma.
Langeb lund ja jõuluaeg on käes,
vaikselt piiludes ehk päkapikke näed.
Soovin silmadess tähesädemeid,
hingerahu täitku kõigi südameid.
Jõuluhommik,lumes teed..
praegu unistustes veel
aga nädal või ehk paar
ja ongi kuulda kella hääl..
algul vaikselt kaugelt kostab,
järjest lähemale jõuab...
kuni peatubki üks saan
täpselt meie väravas
Punakuub ja valgehabe..
täpselt tema...
teda ootabki me pere!
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
Päkapikk on väike mees,
kõnnib vaikselt sambla sees,
habe pikk ja habe lai,
kuhu saan ma teha pai.
Üks aasta vaikselt ukse suleb.
Ta puudutustest (ukse)link veel soe –
ta järel kohe teine tuleb
ning eelnev talle midagi ei loe …
Juba enne lõunat õde küüris puhtaks tube
ja teine õde praadis pliidil kohviube,
ja pärast lõunat tõid nad sisse värske põhu,
mis suve nisulõhnadega täitis õhu.
Siis vajus õhtu üle lumise maailma
ja süütas taevas esimese harda tähesilma.
Me, lapsed, kogunesime tuppa laua manu
ja nagu ime ootel jälgisime vanu,
kes ümber kuuse, ulatuva kambri lakke,-
me aimasime - seadsid kingitusepakke.
Vait olid kõik: näis seisvat südamete tukse
nii kaua, kuni isa hüüdis üle ukse.
Ja siis - mis rõõmu igast isalt saadud kingist!
Ma laulu lugesin, mis tuttav koolipingist,
ja isa luges piiblit vanas tartu keeles
nii pikalt, vaikselt, pühalikus rahumeeles.
Ja tundus imeline vägi isa sõnus.
Ja küünlas särasid ja oli hea ning mõnus.
Siis kui öösel magan ma,
minu juurde tuleb ta.
Tatsab mööda tuba ringi,
otsib vaikselt minu kingi.
Äkki keegi sahistab,
tema juba pabistab,
kuhu peitu pugeda,
et ei saaks ta sugeda.
Üks aasta vaikselt välisukse sulgeb,
ta puudutusest alles link on soe.
Uus juba akna taga hüüiab
ja läve peale jalaga taob.
Vaikselt möödub vana-aasta öö,
rõõmsalt kell.uut-aastat lööb.
Õnne toogu aasta uus.
kõike head ja veel palju muud.
Hiire-Intsu jõulumõtted
Anneli Mägi
Nokkisin siit ja näksisin sealt,
ära sõin rosinad saiade pealt.
Peaks ju olema jõulurahu,
aga miks see Miisule pähe ei mahu!
Tuleb vist loota Pikkpäka peale,
kes toob maiusi lapsele heale.
Ronin siis vaikselt ma jõulusussi
ja mängin Miisule vingerpussi!
Põle vaikselt küünlatuli,
lõhna vaikselt kuuseoks.
Kõik mis selles aastas kaunis,
jäägu ikka elavaks.
Vaikselt sajab ju lund-lilleke magab nüüd und.Mets elab kenasti seal-jõululaps tuleb meil pea.
Vaikind linnu laul-puid veel kiigutab tuul.Vana ja noor hõiskab veel-jõululaps tuli ju meil.
Jõuluõhtu
On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.
15.detsember 2004.a.
Kui vaikselt lumehelbeid sajab
ja õrnalt kellahelin kajab,
siis tunned, kuidas küünlaleek
su hinge soojaks, hellaks teeb.
Magan vaikselt talve und,
äkki kuulen vaiksed lund.
Hiilin välja sajab lund,
terve ilm saab vaikset und.
Unes näen ma väikest meest,
kelku mäest ta üles viib,
suured kingid kelgu peal.
Mis sa arvad, kes olla võiks?